Yet another urujaht

Päkapikud tegutsevad. Käib töö ja vile koos.

Watts Zap

Pühade ajal ei tule telekast mitte midagi. Ainus vaadatav programm on "Watts Zap" Eurospordi pealt.

Synttäri

Nagu viieline.

Ruudi 3

Ruudil on täna 3-aasta sünnipäev. 

Palju õnne!

Viljandi feil

02.09.2012 toimus Vile korraldatud agility võistlus. Kohtunik Svetlana Zolotnikova.

Viljandi võistlust oligi plaanis võtta kui trenni, aga emotsionaalselt kukkus pehmelt öeldes kehvasti välja.

Soojenduseks oli hüpperada, kus feilisime sajaga. 1 pulk, mis kukkus seetõttu, et Ruudi läks hüppele liiga kaugelt ja lihtsalt prantsatas pulgale. 2 tõrget. Pimepöörde lõpus pöörasin korraks pilgu ja oligi korras. Teine ekitamine tunneli juures tuli ei tea millest, ilmselt sellest, et tuju oli juba nagunii null. Ruudi tunnetab selliseid asju liiga hästi. Pean teesklema hakkama.

Agilityrajal võeti A kahtlustavalt aeglaselt, mis sai loogilise jätku ülehüppe näol. Teine katse A peal õnnestus ja lõpetasime raja korrektse poomikontaktiga. Nagu ikka rajaväliselt olid nii enne kui pärast agilityrada sooritatud A-kontaktid ideaalsed.

Kõik tulemused siin.

Äss jääb ässaks, lai naeratus näol

25.-26.08 Luige AG

25.-26.08.2012 toimusid Luigel TAKO korraldatud rahvusvahelised agilityvõistlused, kus kohtunikuks Ronald Mouwen (Holland).

Kaks pikka toimkonnapäeva + 4 jooksu Ruudiga.
Katsetasin siis võistlusel kontaktpinna parandamist. Ja see toimis! Teisel samal päeval toimunud agilityrajal tegi Ruudi ilusad 2on2off nii A peal kui poomil. Järgmiseks päevaks oli see Ruudil aga meelest läinud ja kontaktid olid sujuvalt jooksukontaktideks muutunud... Selles jooksus saime küll ilma rajavigadeta hakkama, aga Ruudi jaoks suht kiire keskmise kiiruse tõttu, saime 1,21 sekundit ajaviga. Kõik tulemused siin. Nii et õnneks! ei terenda A3 veel ukse taga. Selle kartuses võistleme Viljandis ka ainult ühel rajal ja selleks on loomulikult agilityrada :) Aga kui juba võistluse ajal kodulinnas olla, siis ei saa ju osalemata ka jätta.

See laupäevane hurra, et parandamine avaldas Ruudile positiivset mõju asendus pühapäeval pärast esimest rada masendusega, et seis on ikka endine. See jättis oma jälje ka pühapäevasele hüpperajale: kui läks trumm, siis mingu pulgad ka. Jõudnud ise viiendale takistusele liialt hilja, läks juhtimine korbeliseks ja sisuliselt loobusingi raja läbimisest. Kuigi tean, et tegelikult "nii ei saa ju rallit sõita".

Aitäh fotode eest Kristina Graule!

2on2off

Kurv vol 1

Kurv vol 2

Kiik

foto: Livia Kask

26.08.2012, agilityrada, 2. koht, 1,21 kp, kohtunik Ronald Mouwen (Holland)

Soome russellite mitteametlikud agility meistrivõistlused

Ruudi venna Into perenaine Taija tegi meile ettepaneku osaleda Soome russellite mitteametlikel agility meistrivõistlusel, mis toimusid Helsingis 19ndal augustil. Osalemise otsus tuli nii viimasel hetkel, et Taija pidi päris palju võimlema, et saada meid registreeritud. Kiitos, Taija, että viitsi niin paljon vaivaa nähdä meidän jälkeen!

Meistrikad ise peeti Helsingis Purina Areenal toimunud ametlike võistluste raames. Eestist olid kohal veel Epp koos Bella ja Pätrikuga. Kõikidele klasside oli ettenähtud kvalifikatsioonijooks, milleks oli teatud kindel ametlik agilityraja jooks. Edasipääsemiseks pidi saama lihtsalt tulemuse kirja, st ainult DSQ välistas edasise võistlemise finaalrajal. Finaaljooks toimusid A3 raskusastmega hüpperajal, kus A1 ja A2 klassi koerad osalesid siis mitteametlikult. 

Kvalifikatsioon meil väga ladusalt ei läinud. A pealt slaalomisse minekul saime kümneka (2 tõrget) ja ajavea. Olin arvestanud (ehk sisimas lootnud), et Ruudi teeb A-kontakti korrektselt, mida ta muidugi ei teinud, vaid hoopis võttis seda jooksukontaktina. Sellest hetkelisest peataolekust piisas, et ma ei suutnud Ruudile õigeaegselt slaalomi käsku anda ja nii me seal sahmisimegi tükkaega enne kui Ruudi lõpuks  slaalomisse sisenes. Aga noh, tulemust sellelt rajalt kirjas ja nii saime ka finaalrada jooskma minna. Ah jaa, see oli meie esimene A2 rada üleüldse :) 

Kvalifikatsiooni ja finaaljooksu vahel tegime veel ühe agilityraja A2 arvestuses ja seal suutisme kuidagi välja meelitada puhta raja. Nii et siis esimene puhas rada A2 arvestuses olemas! Null on null, aga tegelikkuses oli poomikontakt suhteliselt kriminaalne (poomilt oli selline hüpe, et koer maandus tagajaladega veel kontaktpinna lõppu). Aga läks lausa nii hästi, et pälvisime selle jooksuga lausa kolmanda koha ja seda siis kõikide A2 minikoerte arvestuses.

Nende kahe agilityraja kokkuvõte on see, et kontaktid on võistlusjooksudes täiesti pekkis. Vahepeal harjutusplatsil rajalõike tehes on kontaktid ideaalsed. Ruudi peatub 100%liselt kivikujuna ilusat 2on2off'i tehes.  

Finaalrada ehk siis meistrikaterada oli ka teiste arvates päris raske, eriti just slaalomist väljumine, kuna slaalomi lõpus oli ristiasetsev tunnel ja nende kahe vahe oli päris väike. Sealt tuli ka paljudel koertel viga, kuna nad väljusid slaalomist mõned pulgad varem. Kari Jalonen, kes oli nii kvalifikatsiooniraja kui finaalraja kohtunik, pidigi olema tuntud raskematsorti radade poolest. Meie saime oma kümneka hoopis slaalomisse sisenemisel. Slaalom oli 90kraadi all pärast sirgelt asetsevat tõket ja pikkust ning Ruudit mitteusaldades (kartsin ka eesolevat tunneliauku), tahtsin ta ilusasti kaarega slaalomisse juhatada. Usaldamatuse,  võib-olla ka liigse ülejuhtimise tõttu, tekkisid meil seal omavahel arusaamatused ja sellest siis see kümnekaga lõppenud ekitamine. Aga see ei takistanud meil siiski A1 ja A2 klassi koerte hulgas võtmast lausa esikohta! :) Üldvõit läks Ruudi ema kennelist pärit Grimmale (Walking Disaster's Highly Explosive). Järgmine suvi ehk saab teda koos Päiviga ja Intot koos Taijaga näha ka Eesti agilityrajadel.

Kokkuvõtteks võib öelda, et igati lahe kogemus oli. Ja ilgelt äge on ikka näha nii palju russelleid korrga ühel võistlusel agilityt jooksmas! Teinekordki võib.

Suomen Jackrussellinterrierit ry poolt korraldatud mitteamelikud agility meistrivõistlused Helsingis.

Veljet Ruudi ja Into 

Afteragility veljet

Teine agilityrada. Kohtunik Heidi Viitaniemi.

Klassivahetus A1 -> A2

Selleks kulus 7 võistlust ja 16 jooksu. Kontaktid, kontaktid, kontaktid. Tegelikult oleks pidanud  2on2off'i nõudma kasvõi diskvalli hinnaga, aga no võistlus on võistlus ja kui enam-vähem küüs on kontakti peal, siis lased ju minna. Ja koer ilmselt vaatas, et ohoo! võistlusolukorras (või siis välitingimustes) ei peagi seisma jääma, see vist mingi trennikiiks ainult. Lahe, nii kaif on ju hüppata! Ja kergemat sorti kiige pealt (Kalevi staadioni võistlus) saab eriti ägeda lennuhoo sisse, jipikajee. Käinud täna Lexberry'ste trenni segamas ehk väliplatsil kontakte kontrollimas, tuleb tõdeda, et ilmselt tuleb hakata nüüd ikkagi võistlustel trenni tegema - kui hüppab üle, teeb uuesti. Sest trennis on ju asi korras!

Tegelikult iga võistlus on olnud erinev ja oma iseärasustega. A1 algas meile raskelt, kahe diskvalliga. Slaalom oli totaalselt paigast ära. Järgmistel võistlustel nägin ehmatavat kiigelendu ja siis hakkaid tulema kontaktide ülehüppamised. Kuna ma viimaseid põhimõtteliselt võistluse käigus ka tolereerisin, siis sellest, nagu öeldud, pole me veel üle saanud.

Aga always look on the bright side of life - tegime küll palju starte, aga saime ka palju auhindu :) A1 minides on olnud nii vähe osalejaid, eriti viimasel ajal, nii et kui tulemuse kirja said, siis auhinnaline koht oli garanteeritud. Söögivarud on nii suured, et ei mahu kappi enam äragi. Ja hea ongi, sest tulevik nii helge enam ei paista. A2's on koeri palju rohkem ja nad on kiired, rääkimata sellest, et rajad on raskemad.

A2's üritaks stabiilsust saavutada. Häid nõuandeid, kuidas Ruudit paremini juhtida, sain OneMind camp'is Jaakkolt ja Janitalt. Lisaks õpetussõnu suvisest Anne Savioja treeningutes. Palju kasu on olnud ka videote aegluubis vaatamisest. Sõnaga, piisavad tingimused on täidetud, aga tarvilikud tingimused, ehk selle kõige realiseerimine praktikas, ootavad täitmist.


Hüvasti pikad sirged, tere tulemast keerutamised, võtted ja lõksud!

A1'le panime punkti Jõulumäel tunnelite karikasarja üldvõidu ja kahe agilityraja esikohaga.
 Aitäh treenerile Anne Tammiksalule meid toetamast ja julgustamast.
Üks on kindel, agilitypisik on mind nakatanud.

p.s. Tegelikult olen ma päris mitu-mitu postitust veel võlgu, aga hetkel ei teagi, kas viitsin meenutama hakata ja aega ka pole. Võib-olla pildid suudan kuidagimoodi ülesse panna. Vanatõde: kui kohe ei tee, siis jääbki tegemata.

Ülenurme AG võistlused

22.07.2012 toimusid järjekordsed agilityvõistlused. Seekord Ülenurmel ja kohtunikuks leedukas Dalius Strazdas.

Stardilisti vaadates tuli välja, et A1 minisid oli jooksmas äärmiselt vähe: kahel rajal 2 koera ja ühel rajal 3 koera. Tavaliselt on A1's ikka rohkem osavõtjaid, aga ju on siis praegu selline hetk, kus edukamad on juba kõrgematesse klassidesse edasi liikunud ja A0 omad pole veel julgenud ametlikult võistlema hakata.

Rajad olid mõnusad, jookstavad ja lihtsad. Esmapilgul isegi nii kerged, et õhus näis olevat isegi puhas agilityrada, mis meil A2 saamiseks veel puudu on. Seekord siiski see ei õnnestunud - komistuskivideks olid kontaktpinnad. Võib-olla tõesti oli viga selles, et koera liialt kontrollides, lõin tema jaoks mittestandardseid olukordi, mis viis hoopis vastupidise resultaadini.

Kuigi jooksud olid meil äärmiselt vigaderohked, saavutasime vähese konkurentsi tõttu kaks teist ja ühe esimese koha. Kontaktid hüpati üle. Lisaks tekkis tõrkeid sellistes kohtades, kus ei oleks neid otseselt oodanudki. Koer oli sigaaeglane ka.

Esimene agilityrada 15 kp (poomikontakt + tõrge + pulk), teine agilityrada 10 kp (2 kontakti), hüpperada 5 kp (tõrge, minu valearvestuslikult tehtud pidurduse tõttu).

Kontaktidest. Trennikaaslaste seatud hüpoteesi, et ma hoidsin kätt kontakpindade lõpus liiga all, mistõttu koer nendest üle hüppas, tuleb treeningutel tõestada või ümber lükata. Tõsi, võistlusel käitusin seekord teisiti kui trennis. Muidu mul ei ole tavaks koeraga nii lähedal kaasa joosta ja kätt ma samuti selliselt kontakti lõpus ei kasuta, kuid liigne kontrollija lõi minus jälle välja. Kiige kaalumine mulle ka ei meeldinud, aga vähemalt, ei hüpanud koer kiigelt maha.

Tõrgetest. Esimese agilityraja tõrke saime seetõttu, et Ruudi hüppas poomikontakti üle ja ma ei jõudnud õigeks ajaks õigesse kohta. Ütlesin küll 'hopp' käsu,  aga ilmselt oleks pidanud kasutama 'edasi' käsku. Raskendavaks asjaoluks oli ka koera magnetina tõmbav slaalom, mis asetses just ka sealpool, kus mina jooksin. Teine tõrge hüpperajal oli tingitud minu pidurdamisvõttest. Tegelikult ma ei plaaninud seda nii teha. See tuli kogemata ja automaatselt. Ja koer reageeris sellele ja tõkkele ei läinud. Kui koera kiirus oleks suurem olnud, oleks see võte ehk isegi asjakohane olnud. Aga oleks tädil rattad all... Sõnaga, koera tunnetamine annab soovida. Aga kus sa seda ikka õpid kui täispikal rajal. Sulaselge algaja viga - kui endagagi nii palju tegemist, ei siis jõua koera enam jälgida.

Üldiselt. Nagu ka Jaakkko oma koolitusel ütles, pean ma võtteid alustama varem kui keskmise koeraga, sest Ruudil on tavaks hüppele minna jube kaugelt. Ja kui ta selleks ajaks veel ei tea, kuhu poole rada edasi viib ongi jamad käes. Vaadates Ülenurme jookse slow motion'is, tuleb see eriti hästi välja - ma annan koerale käske tema jaoks veidike liiga hilja. Peab hakkama end ümber kohandama. See protsess aga võib osutuda suhteliselt raskeks, sest õige hetke leidmine võib päädida ikkagi liiga varakult tehtud juhtimisvõttega.  

                                                                                                                                                                                        foto: Jane Jaggo

                                                                                                                                                                                       foto: Jane Jaggo

                                                                                Agility course, 15, 2nd place                                                  foto: Tuuli Kauer

Agility course, 10, 2nd place

Jumping course, 5, 1st place

Super-hüpertublid olid aga meie trennikaaslased - Aet ja Jobu ning Ege ja Skipu! Mõlemad said kohe alguses ilusad puhtad agilityrajad. Aetil ja Jobul oli see lisaks veel täiesti esimene ametlik AG võistlus! Palju-palju õnne ja edu edaspidiseks!

Kõik tulemused SIIN.

Tartu tunnelid, V etapp

21.07.2012 EMÜ maneeži muruplats (Kreutzwaldi 62), korraldaja Säde Kohtunik: Keida Tirmaste

Suvine treeninglaager Saaremaal

12.07-15.07.2012. Külalistreeneriks Anne Savioja Soomest.

Saaremaa tunnelid, karikasarja IV etapp

Puhkuse sissejuhatuseks vihmane ülemere etapp.
08.07.2012 Roomassaare sadam, Saaremaa, korraldaja Saarlaste Agilityklubi Kohtunik: Monika Põld

Tuhala AG võistlused

01.07.2012 toimusid Tuhalas AgiltyPlussi korraldatud võistlused. Kohtunikuk lätlane Svetlana Kreslina.

Ruudi mölises väga palju ja ma ütleks, et suht põhjendamatult. Aga kui koer juba haugub, siis mingit keskendumist loota ei ole ja vigu tuleb jälle nagu sigu.

Rajad oli suhteliselt kõrbedad A1 kohta, aga mittemidagi ületamatut.

Hüpperada. Tõrge slaalomis (Ruudi) ja tõrge tunnelisse saatmisel (mina + Ruudi). Tunnelitõrge tekkis sellest, et koer lõugas ja oli kaotanud kontsentreerumise juba eelmisel tõkkel. Seetõttu oleks pidanud ma teda paremini tunnelisse suunama/sundima, aga mina jooksin lihtsalt käsi all ja isegi ei vaadanud koera poole.

Agilityrada. See oli küll nüüd totaalne minu DSQ! Rada õppides tegin viimasel momendil millegipärast 7ndal takistusel võttemuudatuse ja üle tõkke saatmise asemel saatsin koera hoopis tõkke taha?! Müstika. Kust küll tulevad järsku sellised mõtted? Selle rajal pärast DSQ tekkis veel ka tunnelitõrge. Saatsin koera väliskaarest tunnelisse ja jooksin ise tunneli taha. Selle tulemusena tuli koer aga tunneli samast august välja. Peab seda harjutama.

Agilityrada. Tunnelitõrge, slaalomitõrge (mõlemal oli patusemaks pooleks Ruudi). Tunnelisse saatmine läks jällegi mölisemise nahka. Slaalomitõrkele põhjendst ei leidnud. Jaagotus tuli endal justkui välja, aga koer tegi ikkagi liiga suure kaare. Hajevil koerale võid sa rajal tiritammi ka teha, tema jätkab ikka omasoodu. Kiik oli mõlemal agilityrajal enam-vähem.

Ometigi suutsime teise agility raja tulemuste võrdluses tulla suisa teisele kohale. Üllatus missugune.

                                                                                                                                                                                   foto: Kristina Grau

Kõik tulemused SIIN.

OneMind

Kolmapäevast reedeni, 27.06-29.06.2012, treenisime Ruudiga Soomes Jaakko Suoknuuti ja Janita Leinoneni korraldatud OneMind camp'is.

Vahel

Vahel!

Rimi koonused

4 tk ja maksab 2.49 €. Olid saadaval ntx Sõpruse pst Rimis.

Kusti demonstreerimas Rimi koonuseid

Horvaatia AG ja slaalomi errorid

Laupäeval, 16.06.2012, toimus Jõulumäe Tervisekeskuses Pärnu Agility klubi korraldatud AG võistlus, kus kohtunikuks oli horvaat Zeljko Gora.

Oli ilus päikesepaitseline päev. Võib-olla liigagi palav, aga õnneks sai koera puuriga jahedasse telki sokutada ja ise ka varju all istuda. Olin valmistunud, et rada tuleb õppida ilma igasuguse kõrvalise abita, kuid õnneks oli treener ikkagi A1 ajaks, ehk tegelikult päeva esimeseks võistluseks, kohale saanud tulla. Ilmselgelt oli sellel väga soodne mõju minu jooksudele, sest seekord ei teinud ise suuri vigu, hoopis Ruudi protesteeris slaalomis. 

Horvaadi rajad oli tüüpilsed sellekandi agilityle (nagu olen aru saanud). Pigem jooksurajad, kus koeraga peab võidu pikkadel sirgetel kihutama. Meie probleemiks kujunes aga slaalom. Tundub, et Pärnu kant pole slaalomi läbimiseks sobilik koht, sest see läks meil nihu ka mai lõpus toimunud A1 debüütvõistlusel. Slaalomiga sipsisime seekord nii hüppe- kui ka agilityrajal. Märkuse teeksin ka Ruudi keskendumise kohta - stardis vahtis ringi. Eks ka see mängis oma osa slaalomi mitteõnnestumises. Võib ju süüdistada veel tunnelit, sest me pole otseselt vist pimedast tunnelist kohe slaalomisse sisenemist harjutanudki, aga mis sest enam. Kiigenalja Ruudi seekord õnneks ei teinud, see tuli enam-vähem korralik. Teisi kontaktpindu puudutati minu arust küll suhteliselt küüneotsaga. Selle ennetavaks korvamiseks tegin ise ühe kontakti tõkketiivaga, mis paraku on loomulikult reeglitevastane ja sealt saime agilityrajal teise vea. Ehk siis kokkuvõttes hüpperajal slaalomiviga ja agilityrajal slaalomiviga + koerajuhipoolne kontakt takistusega.

Aga minu suureks üllatuseks saime mõlemal rajal lausa kolmanda koha :D
Kõik tulemused siin.

Teistele kaasaelamise vahel sai muidugi ka koera ujutatud, väikene tiir Jõulumäe matkarajal tehtud ning Raio Piiroja püütud ja küpsetatud koha söödud.
Oli järjekordne tore koeralaupäev. :)

Kohaliku koha söömine  

Chill

Iseseisev SK

Koerad olid tublid ja kontaktsed. Mõnus madal muru oli ka muidugi. Suutisme isegi ühele 10-kuuse russeliga möödakäijale muljet jätta ja ta küsis, kas me oleme koertetreenerid. Andsime neile päris treenerite nimed guugeldamiseks ja täpsemate kontaktide leidmiseks.


SK trenni afteka pildid.

Enne sai pisut SK tehtud.

Ütlesid midagi vä?

Tunnelite III etapp

Feil.

Seekord olid rajad suhteliselt ebatraditsioonilised. Palju sirgeid tunneleid, pikad vahemad, ise pidi täiega liduma. Ühesõnaga jooksurajad. Kiiretelt koertelt võis väga häid aegu oodata.

1. rada. Suutsime läbida suuremate viperusteta. Kuid oli kohti, kus ma koera liialt kontrollisin ja ei usaldanud teda.

2. rada. DSQ. Pärast rajaga tutvumist ja teiste jookse vaadates, mõtlesin kotti saatmise algselt plaanitust teisiti lahendada. Otsustasin valssida, mis aga osutus halvaks ideeks - disklaff. Esiteks, ei tulnud valssimine nii välja nagu oleks pidanud ja teiseks, jäin ma liiga "vale" tunneli lähedale. Oleks tulnud koera rohkem usaldada ja lihtsalt eestlõikamisega koer kotti saata, aga "oleksid" ei maksa teatavasti midagi. Tegelikult saime tõrke juba ka 3 -> 4 saatmisel. Seal tekkisid meil suhtlemisraskused - ma ei suutnud oma tahtmisi piisavalt varakult ja hästi väljendada. Ma olen aru saanud, et kui rajal kord juba tekkib selline misunderstanding, siis edasine rada ei lähe kohe mitte. Sujuvus on rikutud ja koer pagub minuga.

Tundub, et tänased rajad ei tulnud nii nagu vaja just "tänu" minu usaldamatusele ja ebakindlusele harjumuspäratuid radu joosta.

10.06.2012 TAKO hallis. Kohtunik Aleksander Andre.
Tulemused.

Agility 02.06.-03.06.2012

Sel nädalavahetusel, 02.06. - 03.06.2012, toimusid Kalevi staadionil A-Koera korraldatud agilityvõistlused, kus kohtunikuks AG MM 2012 üks kohtunikest tšehh Jiřina Máčková.

A1 oli kahel päeval kokku 5 võistlust, millest meie võtsime osa kolmest: laupäeval agility- ja hüpperada ning pühapäeval üks agilityrada.

Kokkuvõttes võib öelda, et meeleolu on suhteliselt ok. Hüpperaja sooritasime puhaste paberitega, kuigi minu siksimised kahe koha peal (8 -> 9 -> 10 ja 14 -> 15 -> 16) pidurdasid Ruudit ja rada ei tulnud ilus. Eriti see viimane ots, kus koer kahtles, kas ta sai minust ikka õigesti aru, et tunnelisse tuleb minna. Laupäevasel agilityrajal olid komistuskivideks kontaktpinnad - poom ja oi, millise hüppega sooritatud kiik. Trennis kasutame peamiselt sellist raskematsorti kiike, aga nüüd tuli välja, et trenni peab tegema ka kergema ja mitte nii kiiresti langeva kiigega. Pühapäevane agilityrada sujust suhteliselt nii nagu planeeritud, ainult et see eelviimase tõkke pulk... Ruudi tegi ilmselt järjekordse valearvestuse oma kaugushüppevõimete hindamises. Aga minu slaalomihirm, mis tekkis pärast Pärnu võistlust, oli asjatu. Kõikidelt radadel tegi Ruudi slaalomit väga ilusasti. Tubli!

Numbrite keeles saime kaks teist kohta ja ühe esimese.

Ilm oli jube. Või no tegelikult tavaline Eesti suveilm - talvejopega ümber jaanitule. Laupäeval sadas ja oli kohutavalt tuuline, isegi tormine. Pühapäev oli veidi parem, aga no see külm ei ole siiani veel kontidest välja läinud. Koertele muidugi sobib selline jahedam ilm väga hästi, inimese seisukohast on aga sellise ilmaga õues passimine paras katsumus.  Peab ikka olema hirmus tahtmine, et sedasi kaks päeva jutti ennast piianata. Lisaks veel jääda vaatama teiste võistlusi. Ei tea jah, mis viga... meeldib vist see agilityvärk ;)

02.06.2012 agilityrada

02.06.2012 hüpperada

03.06.2012 agilityrada

Videod teise nurga alt (Annika Valbergi filmitud). Kui nüüd niimoodi iga külje peal keegi operaatoriks on, saab varsti juba päris muuvi kokku lõigata! :)




Sellest videost on paremini näha, kuidas raja alguses koer on tegelikult lukustanud hoopiski teise tunneli augu. Läks seekord õnneks. Püüame isetegevust vältida korrektsema juhtimisstiiliga.


Laupäevased tulemused: 2. AG rada, hüpperada.
Pühapäevased tulemused: AG rada.


Järgnevalt meeleolukaid seiku lapäevastest Ruudi jooksudest läbi Kristina Grau objektiivi.

Oot, see oli kiik vä?

Ah, ei tea, mingi uus hüppetakistus vist hoopis.

I believe I can... vahest lihtsalt uskumisest ei piisa.

Mõnikord ma komistan ja mõnikord ma kukun...

Känguru?

Ja no ega ei saa läbi ilma müramiseta. Siin piltidel (autor: Annika Valberg) ntx kiskus Ruudi mängu üles Pipiga.

Russellite kevadpäev 2012

Pühapäeval, 27.05, toimus Tabasalu looduspargis järjekordne EJRTÜ kevadpäev. Eriti lahedaks tegi selle suurepärase ilmaga päeva see, et koertel pidevalt tegevust. Lisaks traditsioonilisele jänesejooksule oli sellel aastal kavas osavusvõistlus ja viineripüüdmine. Toredat pühapäeva oli nautimas üle 30 russelli.

Ruudi küttis ennast ülesse juba siis kui "jänest" alles paigaldamiseks rajale viidi. Pärast seda tema suu enam kinni ei seisnud ja üleüldse oli teda siis väga raske korrale kutsuda ning rahunema sundida. Sellise sassiaetud peaga pidime lahendama ka osavusvõistluse ülesandeid :)

                                                                                                                                                                                foto: Janette Norkko

Ürituse lõppedes käisime tuttavamate russellitega all meres suplemas.

Anna!

Start! Pall on veel õhus.

Sulps! Teel.

Oleme tagasi.

Ametlikult A1

Uhiuuest võistlusraamatust terendab vastu kaks DSQ. Vahel tunned mõne diskvalliga lõppenud raja üle rohkemgi head meelt kui puhtalt jookstud raja üle, aga täna ei olnud teps mitte see päev.

1. rada (aglityrada):

16-17-18

Üritasin kasutada neljapäeval harjutatud võtet, aga ilmselt tegin seda liiga lohakalt ja ei näidanud vastaskäega piisvalt korrektselt ning parem käsi jäi liiga lipendama. Selle tulemusena koer ei tulnud mitte minu eest, vaid minu tagant, ja nii ei õnnestunudki slaalomisse saatmine. Ja kui kord juba viga sisse tuleb, siis on raske sellisest kohast korrektselt ja kiirelt jätkata. Tagantjärele tarkus: 16-17 vahel oleks võinud valssida.

2. rada (hüpperada):

3-4-5

Algul kavatsesin 3-4 valssida, aga kuna 2-3 takistuste vahe oli kuidagi liiga lai, otsustasin tagantlõikamse kasuks. See aga viis selleni, et lükkasin koera hoopiski ülejärgmise takistuse poole ehk slaalomisse. Jällegi, kui tekkib error, siis raske edasi minna. Tuju läinud, keskendumine kadunud, ja nii tõmbasingi Ruudi slaalomi viimase pulga juurest välja. Video pealt on see väga hästi näha, et enne slaalomi lõppu teen jõnksu ja kiirendan ning koer loomulikult reageerib sellele. Tagantjärele tarkus: 3-4 oleks võinud valssida. Edasine rada oli ka täiesti ligadi-logadi, sest nagu juba mainisin, kaob motivatsion ja lihtsalt longid raja ükskõikselt läbi. Ntx tunnelisse saatmine (17 takistus): lohaks kätega vehkimine tekitab koeras pahameelt.

Tulemused.

Meil rajaäärne...

"Tegelikult olen mina selle metsa kõige kõvem breikar!"

Diskvalli-poisid.

Telkijad. Vihmavarjus. Osasid on see vihmasabin väga uniseks teinud.

Tunnelite karikasarja II etapp ehk puhkuse veedame kõik Viljandis

Juba teist nädalavahetust järjest võistlesime Viljandis :) Seekord siis Tunnelite karikasarja II etapp. Kohtunikuks Stefi Praakli.

Vastupidiselt eelmise laupäeva ääretult tuulisele ilmale, siras täna päike ja oli isegi liiga palav. Koer sai 2 korda end järvevees jahutamas käia.

Rajad olid üldiselt kerged, kuigi esimesel rajal oli 2 kohta(6 -> 7 ja 8 -> 9), mille suhtes olid mul kahtlused, millise võttega need lahendada. Mõlema variandi puhul on 50-50 võimalus tõrget saada. Läks õnneks ja Ruudi sai minust aru. Teisel rajal olev kott tekitas Ruudis segadust. Esiteks oli selle sisenemisava läbipaistev-triibuline, teiseks oli kott ise ka selline õhuke ja heljuv. See kõik põhjustas Ruudi liiga pika kotis viibimise. Ilmselt tekkis tal hämming - kas sai ikka õige takistus võetud, sellist pole nagu enne olnud. Võistlusjärgselt katsetasin kotti veelkord: nüüd läbis Ruudi seda takistust kiirelt ja kindlalt nagu tavaliselt. Üldiselt aga kippusin koera liiga kontrollima ja ise tunnelitesse kinni jooksma. Ruudil pole probleemi kaugemalt juhtimisega ka, aga ilmselt minul on.

Teisel etapil saavutasime teise koha (järjekordse shelti järel :) ja oleme kahe etapi kokkuvõttes algajate mini-midi koerte arvestuses lausa esikohal! Tegelikult on russellitel lausa kaksikjuhtimine. Kokkuvõttes teist kohta hoiavad tänase kolmanda koha omanikud Epp ja Bella.

Viljandi etapi tulemused on siin.

                                                                                                                                                                                 foto: Dagris Punder

                                                                                                                                                                                          foto: Elen Kivi

Karsumm!

Pärast võistlust: chillax põdrajalaga