Klassivahetus A1 -> A2

Selleks kulus 7 võistlust ja 16 jooksu. Kontaktid, kontaktid, kontaktid. Tegelikult oleks pidanud  2on2off'i nõudma kasvõi diskvalli hinnaga, aga no võistlus on võistlus ja kui enam-vähem küüs on kontakti peal, siis lased ju minna. Ja koer ilmselt vaatas, et ohoo! võistlusolukorras (või siis välitingimustes) ei peagi seisma jääma, see vist mingi trennikiiks ainult. Lahe, nii kaif on ju hüppata! Ja kergemat sorti kiige pealt (Kalevi staadioni võistlus) saab eriti ägeda lennuhoo sisse, jipikajee. Käinud täna Lexberry'ste trenni segamas ehk väliplatsil kontakte kontrollimas, tuleb tõdeda, et ilmselt tuleb hakata nüüd ikkagi võistlustel trenni tegema - kui hüppab üle, teeb uuesti. Sest trennis on ju asi korras!

Tegelikult iga võistlus on olnud erinev ja oma iseärasustega. A1 algas meile raskelt, kahe diskvalliga. Slaalom oli totaalselt paigast ära. Järgmistel võistlustel nägin ehmatavat kiigelendu ja siis hakkaid tulema kontaktide ülehüppamised. Kuna ma viimaseid põhimõtteliselt võistluse käigus ka tolereerisin, siis sellest, nagu öeldud, pole me veel üle saanud.

Aga always look on the bright side of life - tegime küll palju starte, aga saime ka palju auhindu :) A1 minides on olnud nii vähe osalejaid, eriti viimasel ajal, nii et kui tulemuse kirja said, siis auhinnaline koht oli garanteeritud. Söögivarud on nii suured, et ei mahu kappi enam äragi. Ja hea ongi, sest tulevik nii helge enam ei paista. A2's on koeri palju rohkem ja nad on kiired, rääkimata sellest, et rajad on raskemad.

A2's üritaks stabiilsust saavutada. Häid nõuandeid, kuidas Ruudit paremini juhtida, sain OneMind camp'is Jaakkolt ja Janitalt. Lisaks õpetussõnu suvisest Anne Savioja treeningutes. Palju kasu on olnud ka videote aegluubis vaatamisest. Sõnaga, piisavad tingimused on täidetud, aga tarvilikud tingimused, ehk selle kõige realiseerimine praktikas, ootavad täitmist.


Hüvasti pikad sirged, tere tulemast keerutamised, võtted ja lõksud!

A1'le panime punkti Jõulumäel tunnelite karikasarja üldvõidu ja kahe agilityraja esikohaga.
 Aitäh treenerile Anne Tammiksalule meid toetamast ja julgustamast.
Üks on kindel, agilitypisik on mind nakatanud.

p.s. Tegelikult olen ma päris mitu-mitu postitust veel võlgu, aga hetkel ei teagi, kas viitsin meenutama hakata ja aega ka pole. Võib-olla pildid suudan kuidagimoodi ülesse panna. Vanatõde: kui kohe ei tee, siis jääbki tegemata.