Jogurti-nokk

Nämm-nämm, jogurt.



"Ma lähen ja lõhun selle jogurtitopsi puruks!"






Varsti ei saa õnneks enam keegi öelda, et issand, kellel need ühtemoodi kingad küll on. Ruudi telegeb selle probleemiga:



Ruudi tõmbab triipu... tihti, isegi liiga tihti! Seda küll mööda rattaketti, aga triibud ta sedasi oma selja peale saab.


Status update:
* Teisipäeval käisime kutsikakooli tundi kaemas. Nüüd teeme Ruudiga kontaktiharjutusi.
* Parafraseerides vana pioneerilaulu: "Ruudi ei karda süsti, ajab kohe tagumiku püsti!" Käisime arsti juures (peaaegu nagu vanas Paala poes) ja Ruudi oli laua peal väga uljas. Ilmselt, erinevalt meist, teadis ta ette, et seekord süsti veel ei tehtagi.
* Üksinda kodus ärkvel olles tuleb siiski ette haukumist ja ulgumist.
* Ruudi on juba nii suureks kasvanud, et vaevu mahub sülle, kuid vaatmata sellele, on see ta lemmikpaik.
* Mida soojem ilm, seda sõnakuuletum on Ruudi õues. Peab vist tõsisemalt juba jalutusrihma peale mõtlema.
* Puuri minek ja seal olek tähendab Ruudile, et nüüd saab jälle kuhugile põnevasse kohta minna.

Ruudi hoiab silma peal kui ma blogiga tegelen:

Öko-koer

Eile sai välja minnes sätitud valmis ka prügikott, mis siiski ununes kaasa võtta. Siiani me pole prügi eriti sorteerinud, sest pole ka vastavaid prügikaste hoovis. Samuti pole me väga öko-eko inimesed ja tihti viskame ära toiduaineid, mis meie arust liiga kaua seisnud, kuigi võib-olla kõlbaksid veel süüa. Kuid ilmselt Soomes ollakse korralikumad ja Ruudi on harjunud öko elustiili ja prügisorteerimisega. Igal juhul kui koju jõudsime, oli prügi kenasti sorteeritud ja Ruudi ise nägi välja nagu maakera. Meie tehtud vigade parandus seisnes 1/2 kana rinnaliha lõpuni tarvitamises.

Jehoova tunnistajad

"Jehoova tunnistajad" tööpostil.

Ruudi jälle aktsioonis:

"Nu, zaietz, pagadi!

Eh, alles nüüd nägin Ronani särgil kirja! Kas tõesti Mayrhofen? Miniinimestele seal ikka mõeldakse ;)


Liikuv-kiikuv "Määä":

Lumil külas

Lõpuks ometi sai omasugusega jälle mängida!

Lumil külas:



Kord Vestmann all ja Piibeleht peal, kord Piibeleht all ja Vestmann peal:

Igapäev:


Padjaklubi:


Murdja:


Ruudi tahtis küll Doorale külge lüüa, aga Doora arvas, et las poiss kasvab veel:

Tihe päev

Täna oli Ruudil tihe ja raske päev.

Kuigi päeva algus oli suht unine:




Kuidas ema ees, nii poeg järgi:


Pärastlõunal läks aga mölluks. Kõigepealt toodi talle üks iseliikuv ja -roomav ning aeg-ajalt päris kõva häält tegev mänguasi. Oot, ei... see ei olnud ikka mänguasi, see oli päris poiss!




- Ruudi: "Tahad, ma elan sul seljas?"
- Jan Markus: "Eee... mitte päris!"


Ruudi jagas lahkelt oma mänguasju Janiga, aga vastutasuks sai ainult äralutsitud värske kurgi tüki:



Ruudi on tööloom! Kui eile käis Ruudi uue töökohaga lihtsalt korraks tutvumas, siis täna pidi ta "töötama" juba tervelt pool päeva. Oi-oi kui väsitav see oli... Pärast nunnutamisi, fotosessiooni ja kontoris ringi kondamist/tuusa mängimist:

Päevapalgaks oli säuts Twitteris.

Üksioleku harjutamise kokkuvõte. Kui Ruudi magab, siis tehke te ülejäänud, mis tahate, tõstke kasvõi maja ümbert ära. Kui aga on üleval, siis on memmekas ja vingumine käib asja juurde, õnneks pahandust ei tee (veel).

Oma ametlikku nime, Saunajaakon Spot the Snowman, õigustab ta täiesti. Ta sööks maailmast kõik lume vist ära. Ilmselt arvab, et on ise ka lumest tehtud, ikkagi Snowman ju! Kevad, lumemehe suurim vaenlane, tuleb aga iga päevaga lähemale (loodetavasti), aga lumemees ei tohi ju ära sulada ja nii ta täiendabki oma lumevarusid :) Sügavkülmast võetud jääkuubikust on saanud järjekordne lemmikmänguasi/maius.

Ussirohu võtmine pole Ruudile mingi probleem: ta sõi tuima näoga selle paljalt nahka.

Täna, neljapäeval, käis Ruudi juba ka Lauri töö juures uudistamas: palju ruumi joosta, palju juhtmeid, mida närida. Tööl ootas Ruudit ka üllatus: kopranahk! Ilmselt oleks Ruudi omast arust töölt koju tulnud alles siis, kui korpanahk otsas.


Kodus:








Tööl:








Puhkehetkel:

Esimesed päevad

Esimene öö möödus rahulikult põrandal minu kaisus :P Esimene päev, sõbrapäev, oli põnev ja väga sündmusterohke: palju külalisi ja uued asjad, ntx tolmuimeja. Tahtsime kõike proovida ja teada saada, milline meie kutsikas siis päriselt on.

Kus vähegi russellites juttu on olnud, igalt poolt on läbi kumanud, et see tõug on pööraselt aktiivne. Olime juba ette nii ära hirmutatud, et nüüd hakkab üks mäss pihta, mille tulemuseks anarhia. Aga oh üllatust, kuts oli suheliselt rahulik. Mängimine/tirimine ei olnud üldsegi agresiivne vaid pigem mõõdukas. Lauril nii suur tahtmine juba koeraga jahile minna, et talle oli väike pettumus, et ennäe, 2kuune kustikas polegi veel nii jahikoer :)

Asjaamised teeks kutsikas meelsamini ainult õues, aga on siiski rahul ka tubase ajalehega. Õues proovib kõike hambaga, mis on lumest tumedam.

Lemmikmänguasi: pakitud magamiskott.

Sel päeval külastasid ja nunnutasid kutsikat tulevased peamised sõbrad: Teele, Tiina ja Anneli.





Muu kõrvalt tegeleti ka kutsikale sobiva nime pakkumisega. Samuti lubas Anneli Järgmine kord oma Dooraga tulla - kutsika tulevase koersõbraga. Ootame...

Teisel päeval õppis kutsikas juba istumist, tutvus pikemalt vihmavarjuga, saumikseriga, kotiga, kuhu saab sisse pugeda, jänesesabaga jne jne.



Lemmiktegevus: süles olemine ja magamine.








Lemmik mänguasi: jänesesaba.



Tähtsaim sündmus: kutsikas sai omale nimeks RUUDI (ta lihtsalt on ju nii Ruudi nägu :)

Pet on board

Lõppude lõpuks on ta nüüd siin!

Laupäeva varahommikul (13.02) startisime Tallinkiga Soome poole (oleks eelistanud küll Vikningline'i, aga tagasitulekuks olid kõik loomapiletid väljmüüdud ja õhtusel reisil koera autosse jätta pole seal lubatud). Ärevus oli hinges. Kas tõesti saame nüüd omale päris koerakutsika! :)

Enamik pesakonnast olid juba oma päriskodudesse läinud, Poro ühega õededest oli pärast kutsikatesti jäänud Saunajaakon kennelisse, st emast (Walking Disaster kennel) olid nad nüüdseks juba nädala eemal olnud. Siin said nad mürada bordercollie'dega ja kassile 1:0 ära teha.

Saanud kaasa nõuanded/näpunäited ja dokumendid astutasime tagasiteele. Ees ootas 2,5 tundi autosõitu ja 2,5 tundi laevasõitu. Kutsikas jäi ilusasti puuris magama ja alles Helsingis ärkas asjale minekuks. Uni oli aga magus ja nii ta magas rahulikult edasi ka siis, kui ta raske südamega üksi autosse jätsime.



Koju jõudes uudistas kutsikas kohe kõik nurgad uudishimulikult läbi, polnud mingit probleemi uue kodu omaks võtmisega!

Eellugu

Umbes pool aastat tagasi tekkis imelik mõte: äkki võiks meilgi koer olla? Mina olen ju totaalselt läbinisti koerainimene ja Lauri oleks väga õnnelik kui tal oleks jahil käies väike sõber ja abiline kaasas. Ja nii siis saigi mõtlema hakatud, milline tõug meiele kõige rohkem sobiks. Vastus tuli suhteliselt kiirelt - Jack Russell Terjer. Koer, kes on aktiivne, sõbralik, targa silmavaatega, keda saab paljudesse kohtadesse kaasa võtta, kasvult väike ja on jahikoer.

Augustis käisime ühte pesakonda vaatamas ja JRTga tutvust tegemas. Jah, see on see tõug, mis meile meeldib ja sobib! Kuigi sellest pesakonnast me veel kutsikat ei võtnud, sest pildi järgi väljavalitud kutsikas oli just vahetule enne meie vaatama minemist uude kodusse läinud, samuti tahtsime ikka täitsa kindlad olla, et julgeme selle vastutuse võtta.

Kuigi kodused Viljandis laitsid kohe koera-mõtte maha, otusustasime siiski teoreetilist põhja tugevdada ja lugeda vastavasisulist kirjandust, mille hulka kuulus ka Jan Farelli "Koerakuulaja". Uurisime samuti, kas Eestis veel pesakond tulemas. Ei paistnud midagi. Aga äkki siis Soomes või mujal? Järelepärimisi sai tehtud mitmeid. Saime aru, et kutsikajutuga tuleb kasvatajaid tülitada juba siis, kui saiad alles ahjus on, sest juba sel ajal valitakse potensiaalsed uued omanikud veel sündimata koerahakatistele.

Soome JRT kodukalt leidsime detsembri keskel sündiva pesakonna, kus ema on väga aktiivselt agilty'ga tegelev koer ja isaks Austraalia juurtega teada-tuntud paaritusisane, kelle näitusetulemused sisaldavad nii Eesti kui ka Soome tšempionitiitlit. Panime ennast järjekorda.
Vahepeal ilmus ka Eestis sündinud JRT peakonna kuulutus, piilusime neidki kutsikaid, kuid otsustasime siiski Soome pesakonna ära oodata.

Siis nad sündisidki, üks päev pärast minu sünnipäeva! :) 2 poissi ja 3 tüdrukut, kelle kasukakarvas andis lähtuvalt aastaajast, eriti selle aasta talvest, tooni valge värv. Otsustasime kutsikaid ka enne päris loovusaega kaeda. Piltide pealt oli kõige rohkem silma jäänud Pukki, kes oli kõige pruunima peaga, kuid silmast silma kohtudes jättis Poro, teine isane, tragima ja nunnuma mulje. Pärast mängutuuri oli tema esimene, kes minu jalgade peale magama tuli!










7nädalaselt läbisid väikesed JRTd ka kutsikatesti, mille kohaselt kasvataja soovitaski meile Porot. Poro on sotsiaalne, rahulik ja julge koer, kes sobib nii hobideks kui ka töökoeraks. Plaanime temaga ka näitusi külastada.