Mäyrä, mäyrä, mäyrä...

No ei ole kährikut urus, no ei ole...
Ainult mägrad. Tüütu! Kaua võib?

Mägraurud ja mägrakoerad

Avajaht läbi GoPro silmade

Lõpuks üks video ka läbi GoPro ojektiivi. Tahtsime küll kährikut aga... välja tuli nagu alati. Selle aasta selge trend on mäkrade arvukuse tõus. Kas tõesti on marutaudi vastu vaktsineerimine selle teene meile teinud?

Mäyrä III

Kuigi õues on püsivalt plusskraadid, ei saa lasta raisku ühtki päeva, mil avaneb võimalus urujahile minna. Samas olin juba ette skeptiline tänase päeva osas. Liiga soe ja liiga palju toitu - mis hea pärast peaks kährik praegu urus kükitama. Nii läkski, 7st urust mitteüheski polnud kährikuhaisugi! Kolmest neist olid mägrad sees, kellele soe ilm samuti mõju avaldab - sahmivad oma urukompleksides ringi ja pole end veel talveuinakuks kinni matnud.

Nüüd mõnepäevane jõulurahu ja loodetavasti aastavahetuse paiku teeb natukenegi külma!

Ruudi 4

Ruudi sai 4-aastaseks!

Söön oma mütsi ära kui üks neis pole Napoleon

Mäyrä II

Koeratrennilistega jõuluõhtusöök Rucolas söödud, seadsime veel laupäeva hilisõhtul suuna maale, et pühapäeva hommikul vara urujahil olla (ilm oli minnes muuseas täiesti jube, lumi sadas täpselt vastu, Tallinn-Tartu mnt uue 4-realise peal oli suuri raskusi sõidukõlbliku rea leidmisega). 

Hommik ei alanud ka just helgelt - kokkupõrge suurulukijahil oleva autoga. Õnneks midagi päris hullu ka ei juhtunud ja jätkasime planeeritult urgude peale minekut.

Gepsud kaela: 1, 2, 3

Alusasime Selgenõmme urgudega (seal piirkonnas asuvad 2 urukompleksi).

Ruudi läks alla ja hakkas tõepoolest otsekohe haukuma. Kahekesti Lenniga töötades surusid nad looma  nurka. Kui kaevamine urunakanalini jõudis ja koerad nähtavale ilmusid, muutusid mõlemad nõutuks - tahtsid nagu edasi minna, mis ei tahtnud neil kuidagi õnnestuda. Kaevasid, mis nad kaevasid, aga keegi oli ennast hoopis koerte eest tupikusse kinni matnud. Selge, JÄLLE mäger! Kas see on nüüd see marutaudi vaktsiini külvamise tagajärg või hoopis meie eelmiste edukate kähriku hooaegade tulemus, aga no märkasid ON palju. Igal juhul me ei jätnud jonni ja kaevasime selle üksiku mägra seal välja.

Ülemises urukompleksis ei olnud täna kedagi kodus. Vähemalt nii väitsid koerad meile.

Piibeleht ja Vestmann

Tööle asus teine vahetus.
Kas ka koerasilm puhkab vaadates töötavaid inimesi?

Järgmisena võtsime ette nö Ojakalda urud, kus ülemöödunud hooajal Rutsiga mägra välja võtisme. Kuid seekord, ülla-ülla, kohtusime lõpuks ka kährikutega! :) Mõlemad koerad said oma isikliku looma. Pärast mõningast "sõnavahetust" oli Ruudi kährik maa peal ja püüdis sealtkaudu põgeneda, mis aga lõppes siiski kähriku tabamisega. Ka siin oli Ruudi oma ülesannete kõrgusel - ilma koerata, poleks looma metsa alt ülesse leidnud. Olgu sul kui pikad jalad tahes ja kährik nii aeglane nagu ta on, siis võpsikus loomaga võidujookstes jääks inimene alati kaotajaks.

Põgenikuga

Mul on suurem suu kui sul

Lennigi kährik sai maa alt välja toodud. Kuid see kährik ei hellitanud meid ega koera. Esiteks, kaevata tuli mitme kohapealt, enne kui loom lõplikult tupikusse sai aetud. Teiseks, see kuri elajas jättis Lennile tagumiku peale 2 cm pikkuse ja 4 cm sügava jälje. Õmmelda oli vaja.

Dr Rudolf lohutamas

Kui inimloomad lähevad talvel jume saamiseks lõunasse, siis Ruudil piisab pruunikaspunaka kasuka saamiseks vaid korra maa alla minna.

Rahuldamatu russell  pärast jahipäeva