Teised urud oli need, kus eelmisel aastal rebane meil minema vupsas ja kus Ruudi sai oma esimesed armid näkku. Ei tea, kas need urud ongi meile kuidagi ebasoodsad või mis, aga ka seekord ei pääsenud me intsidentideta. Esiteks, ei hakanud ururadar tööle. Üle poole tunni otsisime koera traditsioonilisel kombel - kuulatades kõrv vastu maad või puud. Ei kippu ega kõppu... Jäime siis vaikselt ootele, et koer ise urust välja tuleks. Seda ta varsti tegigi, suu suurest haukumisest vahutamas. No nii, viletsad jahimehed oleme, koer teeb all tööd ja meie ei suuda teda ülessegi leida.
Võtnud koera korralikult radarisse, lasksime Ruudi alla tagasi. Nüüd saime siis teada, kus möll käib põndaku all, kust me üldse ei kontrollinud arvates, et urud sinnamaale ei ulatu. Selgus veel, et koer on kusagil 5-6 meetrui sügavusel, mis praktiliselt tähendab vähemalt 3-meetri sügavuse augu kaevamist. Mis muud, kui hakkasime kaevamiseks ettevalmistusi tegema. Varsti selgus, et loom on alt ära liikunud teise koha peale. Kergendunult mõtlesime, et ongi parem, pole vaja nii palju kaevata - radar näitas 3 koma midagi meetrit. Kuid ka siin ei püsinud loom kaua. Ja Ruudigi tuli nüüd maa peale, et üritada elukale lähenemist teisest uruaugust. Kiire pilk koerale kontrollimaks, kas temaga on kõik korras, viis selleni, et Ruudit me enam alla minna ei lasknud. Sain tal veel sabast kinni. Esikäpast jooksis verd ja varbalt oli küüs täies ulatuses pealt ära, nii et säsi ja küüs olid kahes osas. Hiljem selgus, et käpp ise oli samuti saanud tugevalt metslooma kihvu tunda, millest andsid tunnistust 2 sügavat kihvajälge. Ka tagumikust oli Ruts äsada saanud - sealgi ilutses auk. Esialgne ehmatus oli suur. Koer lonkas, verd tilkus. Meenus kohe ka sõber Kusti varbatrauma, mis lisas veelgi õli emotsioonide tulle.
Kuid õnneks olime pääsenud vaid ehmatusega. Järgmisel päeval oli koer kõbus ja lonkamine oli vaevumärgatav. Sellegipoolest sai käidud ortopeedi vastuvõtul, kus saime kinnitust, et hullu pole ja haavade tõttu saime vaid antibiootikumide kuuri.
Kes see kuriloom seal urus oli, jäigi saladuseks. Arvatavasti oli tegemist rebase või siis väga agressiivne kährikuga.
Lõppkokkuvõttes kurvastas meid kõige rohktm asjaolu, et selleks hooajaks tundus urujahiga finito olevat. Ega uus küüs üleöö tagasi kasva.
Võtnud koera korralikult radarisse, lasksime Ruudi alla tagasi. Nüüd saime siis teada, kus möll käib põndaku all, kust me üldse ei kontrollinud arvates, et urud sinnamaale ei ulatu. Selgus veel, et koer on kusagil 5-6 meetrui sügavusel, mis praktiliselt tähendab vähemalt 3-meetri sügavuse augu kaevamist. Mis muud, kui hakkasime kaevamiseks ettevalmistusi tegema. Varsti selgus, et loom on alt ära liikunud teise koha peale. Kergendunult mõtlesime, et ongi parem, pole vaja nii palju kaevata - radar näitas 3 koma midagi meetrit. Kuid ka siin ei püsinud loom kaua. Ja Ruudigi tuli nüüd maa peale, et üritada elukale lähenemist teisest uruaugust. Kiire pilk koerale kontrollimaks, kas temaga on kõik korras, viis selleni, et Ruudit me enam alla minna ei lasknud. Sain tal veel sabast kinni. Esikäpast jooksis verd ja varbalt oli küüs täies ulatuses pealt ära, nii et säsi ja küüs olid kahes osas. Hiljem selgus, et käpp ise oli samuti saanud tugevalt metslooma kihvu tunda, millest andsid tunnistust 2 sügavat kihvajälge. Ka tagumikust oli Ruts äsada saanud - sealgi ilutses auk. Esialgne ehmatus oli suur. Koer lonkas, verd tilkus. Meenus kohe ka sõber Kusti varbatrauma, mis lisas veelgi õli emotsioonide tulle.
Kuid õnneks olime pääsenud vaid ehmatusega. Järgmisel päeval oli koer kõbus ja lonkamine oli vaevumärgatav. Sellegipoolest sai käidud ortopeedi vastuvõtul, kus saime kinnitust, et hullu pole ja haavade tõttu saime vaid antibiootikumide kuuri.
Kes see kuriloom seal urus oli, jäigi saladuseks. Arvatavasti oli tegemist rebase või siis väga agressiivne kährikuga.
Lõppkokkuvõttes kurvastas meid kõige rohktm asjaolu, et selleks hooajaks tundus urujahiga finito olevat. Ega uus küüs üleöö tagasi kasva.
