Olen mõnda aega olen mõelnud, et kui oleks võimalus, siis läheks
check'iks lätlasete tehisuru ka üle. Kaevanud koerteblogides, suhelnud Mari-Ann Rehkiga ja surfanud
vene-läti segakeelses Läti takside foorumis sai hägusalt selgemaks, mis
Dalderis ees võib oodata ja kuhu üldse minema peab. Eelmisel reedel sain teada, et järgneval kahel nädalavahetusel toimuvadki Lätis trenningud. Kuna teisel nädalavahetusel olid meil plaanitud teised tegevused, siis variandiks jäi ainult järgmine päev ehk laupäev, 15. oktoober. Kuna pühapäeval pidime veel ka koertenäitusele minema, siis algul kahtlesin, kas on ikka mõtet Lätiga jamama hakata (kõhklused-kahtlused: äkki kährik tõmbab koeral näo lõhki, siis pühapäeval pole näitusele asja jne jne), aga uudishimu oli nii suur, et otustasin ikkagi Dalderisse mineku poolt. Mõeldud-tehtud. Agiteerisin ka teisi asjast huvitatuid kaasa tulema, aga liiga lühikese etteteatamise tõttu asusime laupäeval teele kaasas ainult Ruudi. Loodetavasti järgmine kord jõuab info varem kohale ja minek toimub juba suurema kambaga.
 |
| Karge hommik - väljasõit |
|
Lisan siin postituses omalt poolt veidike kogemuse ja muljete põhjal kogunenud informatsiooni ja kirjeldusi, mis vb kunagi kellelegi ka kasulikuks võivad osutuda. Oma silm on kuningas ja kindlasti tasuks Lätis ise ära käia!
Taust.
Põhiline erinevus Eesti ja Läti tehisuru vahel on see, et on Lätis on koeral loomaga (kärikuga) otsekontakt ja urg asub maapinna sees. Dalderis asub lisaks tehisurule ka metsseaaed ja korraldatakse verejäljekoolitusi.
Kohale jõudmine.
Dalderi jahikoerte treeninguks mõeldud koht asub Riiast u 20 km Liepaja
poole. Foorumis oli järgmine kaart, mille järgi meiegi orienteerusime:
 |
| Orienteerumiseks |
Loomuliklt eksisime ka nats ära. Märkamata silti, sõitsime õigest kohast mööda ja pöörasime hoopis paremale järve poole, kuna seal ilutses kiri "Dalderi midagi". Varsti jõudsimegi nö parkimisplatsini, kus oli üle kümnekonna auto, aga ükski ei viidanud koera transportimisele. Selguski, et olime jõudnud kalameeste paadikuurideni :) Õnneks oli üks kalamees veel kaldal ja ta suutis meile selgeks teha, et peame minema natuke tagasi ja siis silti nägema ning hoopis sealt sisse keerama. Olgu toodud siinkohal see silt, mida silmad peavad otsima, et õigest kohast ära pöörata (ausalt öeldes selle sildi font võiks ikka veidike selgem olla, et seda kirja kaugelt autoaknast välja lugeda).
 |
| Dalderi - Riia poolt tulles vasakut kätt |
Kui me kohale jõudsime, läks parasjagu urgu üks karmikarvaline taks.
Üldse tunduski, et see päev oli nende väikeste lahedate habemike päralt,
sest neid tiirutas seal ringi ikka päris palju. Koolitajaks oli
Aleksander. Suhtlesime vene keeles. Lauri purssis ja mina olin rohkem
kuulaja rollis. Ei arvanud küll, et enam vene keelest üldse miskit
jagan, aga näe, pmts kõigest oli võimalik aru saada :) Teinud väikese
jalutusringi, tõime koera uru aia äärde. Ruudi läks tuuri ja hakkas juba
lõugama.
Urg ja koera töö.
 |
| Dalderi tehisurg |
U-kujuline urg asus metsa all aiaga piiratud alal. Urutrajetoor sisaldab langusi. Kährik aeti U keskele katlasse, kust koer pidi ta uru teise otsa ajama. Küsiti, kas koer on urus varem käinud ja kas läheb üldse sisse. No sellega polnud mingit probleemi: Ruudi tormas tuima näoga tundmatusse, leidis kähriku ja lõugas ta uru teise otsa tupikusse. Nii, nüüd pandi kell käima. Eksamireeglid näevad ette, et keor peaks haukuma 15 minutit, kuid praktika on näidanud, et kohtunik laseb koeral 10 minutit täis haukuda ja siis võib ta juba anda hinnangu, et vot, see koer täna töötas tema arvates niisugustele või naasugustele punktidele ja järgule. Kui omanik arvab, et tegelikult suudab koer rohkemat, siis võidakse koeral lasta 15 minutit täis haukuda - mõni koer võib lihtsalt veidi hiljem "lahti" minna ntx. Ruudi haukus oma 10 minutit ära ja lasti siis veel korra uru
sissekäigust sisse, et vaadata, kui õhinaga ta veel ka pärast haukumise sessiooni kähriku
uuesti nurka ajab. Tehtud. Aga ju ei saanud ikka veel kõik jutud kährikuga aetud, sest veel uru aia tagagi andis Ruudi oma haukumise ja rihmast tirimisega mõista: I'll be back!
 |
| Meil aiaäärne... |
 |
| Supikoira |
 |
| Pojeehali! |
 |
| Pilu vahelt nägi vilksatamas Ruudi sabalippu |
 |
| Gaf, gaf, gaf... |
 |
| Näpistus tagumikust |
 |
| Väljavõte |
Sel ajal kui Ruudi all tööd tegi, tutvustas koolitaja meile eksamireegleid.
I järk antakse koerale, kes kährikul kaelapiirkonnast kinni haarab ja pärast urust väljavõtmist haaret iseseisvalt ei vabasta. I järku on võimalik saada ka sellisel koeral, kes suudab kähriku urus ümber pöörata ja urust tuldud teed välja ajada. Aga see teine variant on eriti harv ja eeldab kavalat koera. Mõlemal juhul aga lastake koeral ka haukumiskatse teha, kus koera ja
kährikut enam otsekontakti ei lasta (kährik pannakse keskmisesse
katlasse ja eraldatakse koerast siibriga - pmts nagu Eestis siis).
II ja III järgu saamiseks peab koer kähriku ajama keskmisest katlast uru teise nurka ja haukuma aja täis. Hinnatakse koera urgu sisenemise kiirust, kähriku nurkaajamise kiirust, haukumise intensiivsust, tigedust, kaugust kährikust jne.
Ruudi tunnistati koolitaja poolt potentsiaalseks II-III järgu koeraks. Lisaks pidas koolitaja veel vajalikuks öelda, et tegelikult on eksaminandil alati enne eksamit võimalik korra uruga tutvuda, st lasta koer urgu. Kohtunikud seda kunagi ise välja ei paku, pead lihtsalt ise sellest võimalusest teadlik olema. Ruudil ei olnud Läti urgu minemisega muidugi probleeme, aga koolitaja rääkis, et näiteks Leedus pidi olema selline urg, kus siseminek pidavat olema suhteliselt kõrgel ja millele järgneb suur ning järsk betoonist langus - see võib küll koera päris ära ehmatada.
Ja loomulikult ei saanud Lätist lahkuda ilma sprottide, lehmakommide ja Lidos käimiseta.
