Pühapäev, 1. august 2010

Ruudil oli täna väga seltskondlik päev. Hommik algas taaskohtumisega Toru taksiga, kellega möllati päris korralikult ringi. Järgmisena külastas Ruudi samuti juba tuttavat jahikoera - Jämtlandi põdrakoera Timmu (5-kuune). Soojad suhted olid säilinud: ei tahtnud ega tahtnud see mäng lõppeda. Keel vestil, aga kellel oleks siis mahti juua või puhata. Ruudi ja Tim hakkavad ilmselt ka tulevikus üksteiselt mõõtu võtma, aga seda juba siis teisel alal - järelotsingus. Vähemalt selline on praegune plaan.

Täna algas tuvijaht. Autoga sõites näeb põldudel palju kaelustuvisid, aga nemad pole nii lihtsasti kättesaadavad kui ntx pardid või haned. Peab varitusjahti proovima.

(click on the photo to see the full album)

Verejälg 2/2

Teine hommik algas eelmisel päeval mahapandud radadele minekuga. Radu proovisid 3 Norra põdrakoera, 1 JRT ja Hannoveri verekoer, kes juba sellel alal töötab.

Kõik koerad näitasid, et nina töötab neil väga hästi. Kuna norrakad olid juba nö "vanad jahimehed" ja looma lõhn ning selle ajamine oli neile tuttav, siis nad umbes teadsid, mida nad tegema peavad. Kahel rajal sai eksitavaks faktoriks mingi looma lõhn, kes ilmselt öö jooksul oli sellest rajast üle läinud. Ka püüdsid nad lõhna tunda õhust (kohtades, kus oli maas tükke), mis on ajukoera töö. 7-kuune Ruudi, ehk noorim osaleja, tundis küll väga elavat huvi maast leitud lõhna vastu, aga saatuslikuks sai rihma pikkus. Me ei saanud tegelikult teada, mida Ruudi oleks suutnud. Meil oli kaasas ainult lühike rihm. Järelotsingu puhul on väga oluline rihm ja selle pikkus. Kui on liialt lühike rihm, siis esiteks hakkab juht paratamatult koera liialt kontrollima, teiseks on  inimese lõhn nii koerale liiga lähedal. Kui aga koer rihmast vabastada, peab ta õige töö kõrvalt, ehk jälje ajamise kõrvalt, ka pidevalt koerajuhti jälgima. Aga koer peab teadma, et juht on olemas ja tema saab keskenduda ainult verejäljele. Rihm on kui närvikiud koera ja koerajuhi vahel. Ilma rihmata pole järelotsimistöö, olgugi et koer võib kuuletuda juhile ja jookse lihtsalt minema. Rihma pikkus võiks olla 10-15 meetrit.


Mõningad nupukesed:

• Parim aeg on "külma" jälje trenniks hommikul kui kaste pole päris ära kuivanud (aga mitte kaste tippajal)
  Rihm peab olema selline, mis ei jää okste taha kinni (libsev) ja vähemalt 10-15 meetrit pikk:
• Treeningu alguses pane koer ootama. Mine uuri raja alguspunkti. Tule koera juurde tagasi ja minge alles siis koos rajale (mitte kutsuda koera enda juurde alguspunkti!).
• Koerale markeerimise õpetamine: kui koer leiab looma tüki, anda käsk "istu" ja seejärel maius enda käest.
• NB! "Külma" jälje treeninguks peab jälg olema VÄHEMALT 4 tundi vana.
• Lihtsam on kui järelotsingukoer on suhteliselt rahuliku iseloomuga. Ntx Hannoveri verekoer on täielik flegmaatik :)
• Kutsika esimesed treeningud:
• Õhtul lasta koeral nuustada mõnd looma sisikonna tükki. Seejärel teha sellega maha jälg (alguses 10-20 meetrit). Hommikul viia kutsikas rajale. Kui koer jõuab lõppu, siia kiita teda ohtralt ja maiust anda.
• Kutsikat harjutada maast madalast veega: tihti läheb jälg läbi vee ja koer ei tohi vett karta.
• Oluline on ka ootamise õpetamine. Koerajuht peab kõigepealt ju olukorraga tutvuma: mis loomaga on tegu, kuhu on looma lastud (laskmiskohalt letud tükkide uurimine, lisaks jahimehe ütlustele) jne. Seni peab koer rahulikult ootama.
• Treening peab olema koerale mänguline ja ei tohi muutuda rutiinseks.

Lühikokkuvõtteks, tegemist oli informatiivse koolitusega, mis tekitas huvi ja andis praktilisi näpunäiteid verejälje ajamise õpetamise vastu oma koerale. Järelotsing on väga raske (õigete võttetega treeningud) ja ka ohtlik ala haavatud looma ettearvamatu käitumise tõttu.


(click on the photo to see the full album)