First raccoon dog totally on my own

First raccoon dog totally on my own:

Ma olen juba 10 aastat jahimees olnud aga urujahti pole palju pidanud. Selle jahipäevaga sooritasin lõpuks oma küpsuseksami - kaevasin täiesti iseseisvalt, omaenda koeraga ühe kähriku välja! Ruudi on tõepoolest jahikoer!




First contact with a fox (and bloody nose):

Seekord kohtas Ruudi esmakordselt rebast ja kohe esimesest kontaktist veri lendas. Vanad mehed räägivad õigust kui ütlevad, et rebane lõhub mägrast märksa rohkem. Kaval reinuvader hüppas ise Ruudile ninna ja hiljem tõmbas nii Ruudi kui Lenni haneks ja lipsas kütiliinist läbi nii et ainult saba välkus ja hõljuv püssirohusuits olnut haledalt meenutas. Eriliselt kaval ja väle loom on see...

Nina läheb kohe paiste. Krdi rebane, rsk! Ma talle veel näitan!

Maarja:

Aga kus on vol 4? Vol 4 toimus ilma minu osaluseta, seepärast pole ka postitust. Lühidalt võib vol 4 kokku võtta, et koertel oli fun, kuid ükski loom ei leidnud jahi käigus oma lõppu.

Enne kui seekordse jahiga üldse peale sai hakata, oli aga vaja mitmel korral teele langenud puid eelmaldada. Viimaks tekkis isegi kahtlus, et kui nüüd veel kuskil puud ees on, kas sael bensu jätkub :)
Esimesed urud ei äratanud kumbagis koeras huvi. Käigud käidi läbi ja vsjoo. Aga ega seal pole midagi imesada ka. Ilmad on praegu metsloomade jaoks ju fantastilised. Soojad ja lumevabad. Kes see ikka siis kusagil urus kükitab. Seda suurem oli imestus kui ühest urust pistis korraks pea välja rebane! Mõlemad koerad müttasid urulabürindis ja panid rebase liikuma. Püssimehed pandi auke valvama. Taks lokaliseeritud, läks kaevamiseks. Mingil hetkel tuli urust välja Ruudi - nägu lõhki. Eh, tegelt paar kriimu, aga no näha oli, et keegi oli Ruudit oma kihvadega paitanud. Ega rebane armu ei anna. Tema juba ei pea paljuks ise väga agressiivselt rünnata ja kui vaja siis põgenemiseks võib ta vabalt ka üle koera joosta. Aga ai, rebane, vana kavalpea, suutis ikkagi lipsata ühest august nii välja, et püssimeestel ei õnnestunud teda tabada.

Järgmiste urgude peal läks aga topeltmadinaks. Koerad hakkasid korraga erinevates kohtades looma haukuma, mille tulemusena saadigi kaks kährikut kätte. Parajad pirakad ka.
Ruudi on supertubli jahikoer!

Kolm korda võib arvata, kust ma parasjagu tulen

Esimene jõulupüha Viljandi lossimägedes

Sünnipäev

Tort nimega "Lapsepõlvetrauma"*.

Kanafilee jogurtikastmes serveerituna viineritega kreveti-aedviljapadjal.

* Ruudi äärmiselt helged mälestused kanafileest pärinevad sellest ajast kui ta kord 2,5 kuusena üksinda koju jäeti ja tal õnnestus hankida suur kanafilee, mille realiseerimise tagajärjel veeres meile koju tulles ukse peale vastu väike valge-pruunikirju maakera. 

Ruudi 2!

RUUDI! PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS!

 

Onnittelut kaikille Ruudin sisarille, veljelleen ja äidilleen!

Urujaht vol 3

Laupäeva õhtul selgus, et ka see pühapäev on võimalik urujahile minna. Kuna Ruudi oli pmts terve laupäevase päeva igavusest ainult lakke sülitanud ja endal ka tahtmine minna, siis ei seganud järjekordselt seegi, et ilm oli halb ja vihma kallas. Plaanis oli teha lühike jahipäev, nii paaritunnine.

Esimesed urud.
Siin säras Lenni, kes võttis urus väikesel kährikuhakatisel kõrist kinni ja tegi talle 1:0. Ruudi jõudis lõpuks läbi uru õhuava ka Lennile appi, kuid selleks ajaks oli tegu juba tehtud. Ega meie ei teadnud, mis seal maa all toimub. Lenni oli vait, aga Ruudi haukus. Lenni vaikis, sest tal olid ju muud asjatoimetused käsil. Koerteni jõudmine aga valmistas kaevuritele tõsist rõõmu. Haukumine tuli täpselt mahalangenud puu kännu alt. Mõningase kaevamise tulemusena selgus, et õige kohani jõudmist takistab veel ka maa sees olev suur kivi. Rõõmu kui palju! Olen aru saanud, et urujaht on kõigiti sobiv treening hauakaevajatele. Lisaks sellele, et igakord märgitakse ära, et miks keegi pole siiani veel BobCat'i muretsenud ja kaasavõtnud, tunti seekord puudust ka Družba'st.

Käib töö ja vile koos ;)
A tegelikult?

Teised urud.
Uruavad üle kontrollitud lipsas Ruudi sobivast sisse ja varsti oligi haukumist kuulda. Läks kaevamiseks. Parajalt sügaval jõuti koerani ja mis selgus, edasine urukäik oli justkui kinni. Tundus, et põgenev loom oli enda ja koera vahele vaheseina teinud. Lausa labidat läks vaja, et aidata koeral edasi minna. Siis kadusid mõlemad koerad uuesti kuhugile urulabürinti. Järgmise haukumise koht lokaliseeritud, hakati jälle, ülla-ülla, kaevama :) Aga ka seekord ei õnnestunud looma koerte eest leida. Ja mis selgus, koerad haukusid sellise koha peal, kus urukanal langes praktiliselt püstloodis alla. See oli praegu veel nende 2 koera jaoks liiga raske urg. Sellel loomal või loomadel (kahtlustati mäkrasid) seekord vedas.


parool: urgvol3

Urujaht vol 2

Ruudi on tegija! Pühapäevane saak: 2 mäkra.

Seekordne urujaht jäi küll ajalises mõttes lühikeseks, aga oli väga produktiivne. Pühapäeval oli täielik koerailm. Jube. Vinge tuul, vihmasadu. Aga minek kindel, sest eelmine kord jättis liiga positiivse emotsiooni, et minemata jätta. Ja tuleb kasutada ära igat võimalust, kui urujahile minnakse, sest reeglina on nädalavahetustel ühisjaht (seajaht ja põdrajaht) ja siis pole kellegil urujahiks mahti. Pakkinud ennast kubujussiks, et urgude peal oodates ometi külm ei hakkaks, olin jahipäevaks valmis.

Esimene urgude koht, pmts põllu peal olev kivihunnik. Tühi. Ei Ruudi ega Lenni näidanud välja, et sealsetes urgudes midagi sees oleks olnud. Endale näis samuti nii, sest urusuudmed olid suhteliselt prahti täis: ei mingeid liikumise märke.

Teine urgude areaal asus metsa sees ja seal oli seetõttu tuulevaiksem, noh võrreldes muidugi väljapealsega. Ja vihmgi oli mingiks ajaks järele jäänud. Siin olid hoopis värskemad sissekäigud. Ruudi käis mõned augud läbi, ikka ühest sisse ja mõne aja pärast teisest välja, aga ei midagi. Siis kadus ta minu jaoks silmapiirilt. Olevat läinud mingist august sisse. 5 minutit, 10 minutit... Krt, kus see Ruudi nüüd nii kaua on? Kas midagi on juhtunud?! Tutkat tal ju ka ei ole, väljas tuuline ja niisama lihtsalt koera haukumist maa alt ei kuule. Samuti oli sealne maapind suhteliselt turbane, mis tähendab seda, et juba väike kiht summutab haukumise korralikult ära. Niisiis, kõrv vastu maad ja kuulatama. Uhh, keegi meist lõpuks lokaliseeris haukumise. Kivi langes südamelt. Elus! Nüüd kaevama. Üritasime Lennit saata lähimast sissekäigust nö Ruudit lokaliseerima, et täpsem kaevekohta leida. Enam-vähem täpselt hakati tegutsema. Ja mis meid ees ootas - mägrapesa! Jahimehed on õudusjutte rääkinud märga ja koera omavahelisest võitlusest, sest mäger on ikka suur loom ja pmts teeb koerale 1:0 kohe ära. Paljud koerad pidi märka lausa vältima. Umbes nii nagu koer kardab hunti. Aga Rutšik-poiss oli sellist looma juba üle 20 minuti haukunud! Ja mis selgus? Jah, on mägraurg. Jah, loom on sees, aga neid on seal lausa 2 tk! WTF?! Lihtsalt suppper, Ruudi! Kaks märka nurka ajada!

Kogu jaht võttis vist aega kõigest tunnikese, aga kuna saadi kätte 2 mäkra, mis pole igapäevane nähtus, siis otustati kuulutada seekordne jaht lõppenuks. Õige ka, sest loomad tuleb ju veel nülgida ja mul vaja õhtul ikka tantsusaate finaaliks Tallinnasse jõuda ;)


Ruudi on mitmekülgne - ilus, tark ja osav ning hitte tuleb ühtejutti - nii et ma andestan talle ka järjekordse plätupaari kasutuskõlbmatuks muutmise selle nädala algul. Pilti sellest ei teinud, sest Ruudi hakkaks arvama, et vaid tänu sellisele tegevusele ta oma pildiga blogisse pääsebki :)

A0 Audrus

Laupäeval 3.12 korraldas Pärnumaa Koertespordi Klubi Minu Sõber agility võistluse Sassi tallide maneežis, mille A0 hüpperadadest otsustasime meiegi Ruudiga osa võtta. Kohtunikuks Redas Masiulis Leedust. A0 pidi jooksma ka trennikaaslane Mia, nii et võimalus rada arutada näis ka olemas olevat ja seda võimalust sai ka kasutatud.
1. hüpperada.  Rada sisaldas endas kolme sirget tunnelt, mille ümber kogu tiirutamine käis. Pidi tähelepanelik olema ja jälgima, millisel ringil millisesse tunnelisse koer suunata. Ei teadnud ka, kas Ruudi on täna hoos või mitte. Kui selgub, et on hoos, siis sirged tunnelid pole just kõige meeldivamad, sest on oht jääda juhendamisega hiljaks. Ja Ruudil oli seekord hoog sees. Kuid nagu alati tuli pauk hoopis sealt, kust arvatagi ei osanud. Minu kogenematuse süü. Kui nüüd tagant järele tark olla, siis muidugi oli see kahtlane koht ja ma oleks kindlasti pidanud koera seal hüüdma, aga noh, nüüd on tegu tehtud ja ennast muuta saab ainult järgmistel võistlustel. Seep' see aglity ilu ja valu on.

Teisel hüpperajal oli Ruudi veidi aeglasem kui esimesel rajal joostes. Üks põhjus on ilmselt see, et ma ise ei olnud nii liikumises kui oleks võinud. Minu seisatamised võtavad Ruudil ka tuurid maha. Tean seda, aga teooria on üks ja praktika teine asi. Aga vähemalt suutsime seekord raja puhtalt läbida! Ja saavutasime 2. koha kiire shelti järel, kellega ajavahe polnudki nii suur. Rajal oli üks keerulisem keerutamise koht (tunnelist tõkkele ehk takistused 8->9), mis valmistas rada õppides peavalu. Millist võtet siis kasutada, et koer õige signaali saaks ja/või liiga suurt kaart ei teeks. Lõpuks tegin midagi vahepealset, aga mingil moel Ruudi mõistis mind ja see koht tuli meil välja. Suur kaar tekkis hoopis tunnelist eelviimasele tõkkele minnes. Kuigi hüüdsin tunnelis olevat koera, siis ilmselt oleks pidanud seda paremini ajastama ehk siis varem tegema.

Kõik tulemused SIIN.

Foto: Riivo Kaiste

Foto: Riivo Kaiste

Kokkuvõttes jäin võistluse ja Ruudiga väga rahule. Oli õige otsus veeta laupäeva hommik Pärnumaal Audru vallas Sassi talu maneežis.

Vabadel hetkedel tegi Ruudi tutvust sealsete hobustega, kes olid väga-väga uudishimulikud selle väikese valge olevuse suhtes. Russellid ja hobused ju käivadki kokku :)

Ruudi ja uudishimulikud hobused

Pärast võistlust

Agiltylainelt veel nii palju uudiseid, et täna trennis mõtlesin korra proovida ka päris slaalomit, sest eelmises üleplatsitrennis andis Ruudi justkui lootust, et äkki on ta vaikselt hakanud pihta saama, mis see slaalom endast tegelikult kujutab. Nimelt sai tookord Ruudi lastud pärast raja läbimist korra ka päris slaalomisse ja ta ei jooksnudki sellest kui tühjast kohast mööda! Uskumatu. Igal juhul oli mul nüüd trennis tarvis järele proovida, kas see oli juhus või mitte. Ja VAU! Ruudi jooksiski täna TERVE slaalomi PUHTALT läbi. Siiani ei usu seda ausalt öeldes, sest ma ise arvasin, et mitte eladeski ei hakka Ruudi päris slaalomit tegema, sest seesinane agility takistus näib mulle siiani müstilisena, mis siis veel koerast rääkida.