Urujaht vol 3

Laupäeva õhtul selgus, et ka see pühapäev on võimalik urujahile minna. Kuna Ruudi oli pmts terve laupäevase päeva igavusest ainult lakke sülitanud ja endal ka tahtmine minna, siis ei seganud järjekordselt seegi, et ilm oli halb ja vihma kallas. Plaanis oli teha lühike jahipäev, nii paaritunnine.

Esimesed urud.
Siin säras Lenni, kes võttis urus väikesel kährikuhakatisel kõrist kinni ja tegi talle 1:0. Ruudi jõudis lõpuks läbi uru õhuava ka Lennile appi, kuid selleks ajaks oli tegu juba tehtud. Ega meie ei teadnud, mis seal maa all toimub. Lenni oli vait, aga Ruudi haukus. Lenni vaikis, sest tal olid ju muud asjatoimetused käsil. Koerteni jõudmine aga valmistas kaevuritele tõsist rõõmu. Haukumine tuli täpselt mahalangenud puu kännu alt. Mõningase kaevamise tulemusena selgus, et õige kohani jõudmist takistab veel ka maa sees olev suur kivi. Rõõmu kui palju! Olen aru saanud, et urujaht on kõigiti sobiv treening hauakaevajatele. Lisaks sellele, et igakord märgitakse ära, et miks keegi pole siiani veel BobCat'i muretsenud ja kaasavõtnud, tunti seekord puudust ka Družba'st.

Käib töö ja vile koos ;)
A tegelikult?

Teised urud.
Uruavad üle kontrollitud lipsas Ruudi sobivast sisse ja varsti oligi haukumist kuulda. Läks kaevamiseks. Parajalt sügaval jõuti koerani ja mis selgus, edasine urukäik oli justkui kinni. Tundus, et põgenev loom oli enda ja koera vahele vaheseina teinud. Lausa labidat läks vaja, et aidata koeral edasi minna. Siis kadusid mõlemad koerad uuesti kuhugile urulabürinti. Järgmise haukumise koht lokaliseeritud, hakati jälle, ülla-ülla, kaevama :) Aga ka seekord ei õnnestunud looma koerte eest leida. Ja mis selgus, koerad haukusid sellise koha peal, kus urukanal langes praktiliselt püstloodis alla. See oli praegu veel nende 2 koera jaoks liiga raske urg. Sellel loomal või loomadel (kahtlustati mäkrasid) seekord vedas.


parool: urgvol3