25.-26.08 Luige AG

25.-26.08.2012 toimusid Luigel TAKO korraldatud rahvusvahelised agilityvõistlused, kus kohtunikuks Ronald Mouwen (Holland).

Kaks pikka toimkonnapäeva + 4 jooksu Ruudiga.
Katsetasin siis võistlusel kontaktpinna parandamist. Ja see toimis! Teisel samal päeval toimunud agilityrajal tegi Ruudi ilusad 2on2off nii A peal kui poomil. Järgmiseks päevaks oli see Ruudil aga meelest läinud ja kontaktid olid sujuvalt jooksukontaktideks muutunud... Selles jooksus saime küll ilma rajavigadeta hakkama, aga Ruudi jaoks suht kiire keskmise kiiruse tõttu, saime 1,21 sekundit ajaviga. Kõik tulemused siin. Nii et õnneks! ei terenda A3 veel ukse taga. Selle kartuses võistleme Viljandis ka ainult ühel rajal ja selleks on loomulikult agilityrada :) Aga kui juba võistluse ajal kodulinnas olla, siis ei saa ju osalemata ka jätta.

See laupäevane hurra, et parandamine avaldas Ruudile positiivset mõju asendus pühapäeval pärast esimest rada masendusega, et seis on ikka endine. See jättis oma jälje ka pühapäevasele hüpperajale: kui läks trumm, siis mingu pulgad ka. Jõudnud ise viiendale takistusele liialt hilja, läks juhtimine korbeliseks ja sisuliselt loobusingi raja läbimisest. Kuigi tean, et tegelikult "nii ei saa ju rallit sõita".

Aitäh fotode eest Kristina Graule!

2on2off

Kurv vol 1

Kurv vol 2

Kiik

foto: Livia Kask

26.08.2012, agilityrada, 2. koht, 1,21 kp, kohtunik Ronald Mouwen (Holland)

Soome russellite mitteametlikud agility meistrivõistlused

Ruudi venna Into perenaine Taija tegi meile ettepaneku osaleda Soome russellite mitteametlikel agility meistrivõistlusel, mis toimusid Helsingis 19ndal augustil. Osalemise otsus tuli nii viimasel hetkel, et Taija pidi päris palju võimlema, et saada meid registreeritud. Kiitos, Taija, että viitsi niin paljon vaivaa nähdä meidän jälkeen!

Meistrikad ise peeti Helsingis Purina Areenal toimunud ametlike võistluste raames. Eestist olid kohal veel Epp koos Bella ja Pätrikuga. Kõikidele klasside oli ettenähtud kvalifikatsioonijooks, milleks oli teatud kindel ametlik agilityraja jooks. Edasipääsemiseks pidi saama lihtsalt tulemuse kirja, st ainult DSQ välistas edasise võistlemise finaalrajal. Finaaljooks toimusid A3 raskusastmega hüpperajal, kus A1 ja A2 klassi koerad osalesid siis mitteametlikult. 

Kvalifikatsioon meil väga ladusalt ei läinud. A pealt slaalomisse minekul saime kümneka (2 tõrget) ja ajavea. Olin arvestanud (ehk sisimas lootnud), et Ruudi teeb A-kontakti korrektselt, mida ta muidugi ei teinud, vaid hoopis võttis seda jooksukontaktina. Sellest hetkelisest peataolekust piisas, et ma ei suutnud Ruudile õigeaegselt slaalomi käsku anda ja nii me seal sahmisimegi tükkaega enne kui Ruudi lõpuks  slaalomisse sisenes. Aga noh, tulemust sellelt rajalt kirjas ja nii saime ka finaalrada jooskma minna. Ah jaa, see oli meie esimene A2 rada üleüldse :) 

Kvalifikatsiooni ja finaaljooksu vahel tegime veel ühe agilityraja A2 arvestuses ja seal suutisme kuidagi välja meelitada puhta raja. Nii et siis esimene puhas rada A2 arvestuses olemas! Null on null, aga tegelikkuses oli poomikontakt suhteliselt kriminaalne (poomilt oli selline hüpe, et koer maandus tagajaladega veel kontaktpinna lõppu). Aga läks lausa nii hästi, et pälvisime selle jooksuga lausa kolmanda koha ja seda siis kõikide A2 minikoerte arvestuses.

Nende kahe agilityraja kokkuvõte on see, et kontaktid on võistlusjooksudes täiesti pekkis. Vahepeal harjutusplatsil rajalõike tehes on kontaktid ideaalsed. Ruudi peatub 100%liselt kivikujuna ilusat 2on2off'i tehes.  

Finaalrada ehk siis meistrikaterada oli ka teiste arvates päris raske, eriti just slaalomist väljumine, kuna slaalomi lõpus oli ristiasetsev tunnel ja nende kahe vahe oli päris väike. Sealt tuli ka paljudel koertel viga, kuna nad väljusid slaalomist mõned pulgad varem. Kari Jalonen, kes oli nii kvalifikatsiooniraja kui finaalraja kohtunik, pidigi olema tuntud raskematsorti radade poolest. Meie saime oma kümneka hoopis slaalomisse sisenemisel. Slaalom oli 90kraadi all pärast sirgelt asetsevat tõket ja pikkust ning Ruudit mitteusaldades (kartsin ka eesolevat tunneliauku), tahtsin ta ilusasti kaarega slaalomisse juhatada. Usaldamatuse,  võib-olla ka liigse ülejuhtimise tõttu, tekkisid meil seal omavahel arusaamatused ja sellest siis see kümnekaga lõppenud ekitamine. Aga see ei takistanud meil siiski A1 ja A2 klassi koerte hulgas võtmast lausa esikohta! :) Üldvõit läks Ruudi ema kennelist pärit Grimmale (Walking Disaster's Highly Explosive). Järgmine suvi ehk saab teda koos Päiviga ja Intot koos Taijaga näha ka Eesti agilityrajadel.

Kokkuvõtteks võib öelda, et igati lahe kogemus oli. Ja ilgelt äge on ikka näha nii palju russelleid korrga ühel võistlusel agilityt jooksmas! Teinekordki võib.

Suomen Jackrussellinterrierit ry poolt korraldatud mitteamelikud agility meistrivõistlused Helsingis.

Veljet Ruudi ja Into 

Afteragility veljet

Teine agilityrada. Kohtunik Heidi Viitaniemi.

Klassivahetus A1 -> A2

Selleks kulus 7 võistlust ja 16 jooksu. Kontaktid, kontaktid, kontaktid. Tegelikult oleks pidanud  2on2off'i nõudma kasvõi diskvalli hinnaga, aga no võistlus on võistlus ja kui enam-vähem küüs on kontakti peal, siis lased ju minna. Ja koer ilmselt vaatas, et ohoo! võistlusolukorras (või siis välitingimustes) ei peagi seisma jääma, see vist mingi trennikiiks ainult. Lahe, nii kaif on ju hüppata! Ja kergemat sorti kiige pealt (Kalevi staadioni võistlus) saab eriti ägeda lennuhoo sisse, jipikajee. Käinud täna Lexberry'ste trenni segamas ehk väliplatsil kontakte kontrollimas, tuleb tõdeda, et ilmselt tuleb hakata nüüd ikkagi võistlustel trenni tegema - kui hüppab üle, teeb uuesti. Sest trennis on ju asi korras!

Tegelikult iga võistlus on olnud erinev ja oma iseärasustega. A1 algas meile raskelt, kahe diskvalliga. Slaalom oli totaalselt paigast ära. Järgmistel võistlustel nägin ehmatavat kiigelendu ja siis hakkaid tulema kontaktide ülehüppamised. Kuna ma viimaseid põhimõtteliselt võistluse käigus ka tolereerisin, siis sellest, nagu öeldud, pole me veel üle saanud.

Aga always look on the bright side of life - tegime küll palju starte, aga saime ka palju auhindu :) A1 minides on olnud nii vähe osalejaid, eriti viimasel ajal, nii et kui tulemuse kirja said, siis auhinnaline koht oli garanteeritud. Söögivarud on nii suured, et ei mahu kappi enam äragi. Ja hea ongi, sest tulevik nii helge enam ei paista. A2's on koeri palju rohkem ja nad on kiired, rääkimata sellest, et rajad on raskemad.

A2's üritaks stabiilsust saavutada. Häid nõuandeid, kuidas Ruudit paremini juhtida, sain OneMind camp'is Jaakkolt ja Janitalt. Lisaks õpetussõnu suvisest Anne Savioja treeningutes. Palju kasu on olnud ka videote aegluubis vaatamisest. Sõnaga, piisavad tingimused on täidetud, aga tarvilikud tingimused, ehk selle kõige realiseerimine praktikas, ootavad täitmist.


Hüvasti pikad sirged, tere tulemast keerutamised, võtted ja lõksud!

A1'le panime punkti Jõulumäel tunnelite karikasarja üldvõidu ja kahe agilityraja esikohaga.
 Aitäh treenerile Anne Tammiksalule meid toetamast ja julgustamast.
Üks on kindel, agilitypisik on mind nakatanud.

p.s. Tegelikult olen ma päris mitu-mitu postitust veel võlgu, aga hetkel ei teagi, kas viitsin meenutama hakata ja aega ka pole. Võib-olla pildid suudan kuidagimoodi ülesse panna. Vanatõde: kui kohe ei tee, siis jääbki tegemata.