Soome russellite mitteametlikud agility meistrivõistlused

Ruudi venna Into perenaine Taija tegi meile ettepaneku osaleda Soome russellite mitteametlikel agility meistrivõistlusel, mis toimusid Helsingis 19ndal augustil. Osalemise otsus tuli nii viimasel hetkel, et Taija pidi päris palju võimlema, et saada meid registreeritud. Kiitos, Taija, että viitsi niin paljon vaivaa nähdä meidän jälkeen!

Meistrikad ise peeti Helsingis Purina Areenal toimunud ametlike võistluste raames. Eestist olid kohal veel Epp koos Bella ja Pätrikuga. Kõikidele klasside oli ettenähtud kvalifikatsioonijooks, milleks oli teatud kindel ametlik agilityraja jooks. Edasipääsemiseks pidi saama lihtsalt tulemuse kirja, st ainult DSQ välistas edasise võistlemise finaalrajal. Finaaljooks toimusid A3 raskusastmega hüpperajal, kus A1 ja A2 klassi koerad osalesid siis mitteametlikult. 

Kvalifikatsioon meil väga ladusalt ei läinud. A pealt slaalomisse minekul saime kümneka (2 tõrget) ja ajavea. Olin arvestanud (ehk sisimas lootnud), et Ruudi teeb A-kontakti korrektselt, mida ta muidugi ei teinud, vaid hoopis võttis seda jooksukontaktina. Sellest hetkelisest peataolekust piisas, et ma ei suutnud Ruudile õigeaegselt slaalomi käsku anda ja nii me seal sahmisimegi tükkaega enne kui Ruudi lõpuks  slaalomisse sisenes. Aga noh, tulemust sellelt rajalt kirjas ja nii saime ka finaalrada jooskma minna. Ah jaa, see oli meie esimene A2 rada üleüldse :) 

Kvalifikatsiooni ja finaaljooksu vahel tegime veel ühe agilityraja A2 arvestuses ja seal suutisme kuidagi välja meelitada puhta raja. Nii et siis esimene puhas rada A2 arvestuses olemas! Null on null, aga tegelikkuses oli poomikontakt suhteliselt kriminaalne (poomilt oli selline hüpe, et koer maandus tagajaladega veel kontaktpinna lõppu). Aga läks lausa nii hästi, et pälvisime selle jooksuga lausa kolmanda koha ja seda siis kõikide A2 minikoerte arvestuses.

Nende kahe agilityraja kokkuvõte on see, et kontaktid on võistlusjooksudes täiesti pekkis. Vahepeal harjutusplatsil rajalõike tehes on kontaktid ideaalsed. Ruudi peatub 100%liselt kivikujuna ilusat 2on2off'i tehes.  

Finaalrada ehk siis meistrikaterada oli ka teiste arvates päris raske, eriti just slaalomist väljumine, kuna slaalomi lõpus oli ristiasetsev tunnel ja nende kahe vahe oli päris väike. Sealt tuli ka paljudel koertel viga, kuna nad väljusid slaalomist mõned pulgad varem. Kari Jalonen, kes oli nii kvalifikatsiooniraja kui finaalraja kohtunik, pidigi olema tuntud raskematsorti radade poolest. Meie saime oma kümneka hoopis slaalomisse sisenemisel. Slaalom oli 90kraadi all pärast sirgelt asetsevat tõket ja pikkust ning Ruudit mitteusaldades (kartsin ka eesolevat tunneliauku), tahtsin ta ilusasti kaarega slaalomisse juhatada. Usaldamatuse,  võib-olla ka liigse ülejuhtimise tõttu, tekkisid meil seal omavahel arusaamatused ja sellest siis see kümnekaga lõppenud ekitamine. Aga see ei takistanud meil siiski A1 ja A2 klassi koerte hulgas võtmast lausa esikohta! :) Üldvõit läks Ruudi ema kennelist pärit Grimmale (Walking Disaster's Highly Explosive). Järgmine suvi ehk saab teda koos Päiviga ja Intot koos Taijaga näha ka Eesti agilityrajadel.

Kokkuvõtteks võib öelda, et igati lahe kogemus oli. Ja ilgelt äge on ikka näha nii palju russelleid korrga ühel võistlusel agilityt jooksmas! Teinekordki võib.

Suomen Jackrussellinterrierit ry poolt korraldatud mitteamelikud agility meistrivõistlused Helsingis.

Veljet Ruudi ja Into 

Afteragility veljet

Teine agilityrada. Kohtunik Heidi Viitaniemi.