Võhandu jõel

Onutütre Agneta ettepanekul sai ette võetud kanuumatk Võhandu jõel. See oli minu ja Ruudi esimene kord kanuusse istuda. 12 km - Leevilt Reo sillani. Väga mitmekesine, käänuline ja huvitav jõgi! Ei pidanud üldse elu eest mõlatama, vool kandis parajalt vaikselt edasi. Jõge palistavad maaililised liivakivpaljandid ja koopad, mis vahelduvad kärestike ja vanade veskitammidega. Lisaks kohtumised sini-siniste jäälindudega! Muide, see haruldane linnuliik on valitud 2014. aasta aastalinnuks. Põgusatel maabumistel nähtud mets meenutas liiga paljus steene filmist "Seenelkäik". Õnneks meie hulgas polnud eluvõõraid poliitikuid ja ära me ei eksinud. Isegi nälga poleks surnud kui midagi oleks juhtunud, sest jõgi oli lahke ja kinkis meile kilose haugi.

Ilm soosis samuti kanuutamist. Ei olnud liialt palav, just parasjagu mõnus +24 mõõduka pilvisusega. Koerale polnud ammu päästevesti selga pannud. Selgus, et Ruudi on vist liialt õhku täis läinud ja rinnust andis vesti ikka kinni tõmmata.

Võhandu jõele tasub kindlasti minna!

Abruka-Saaremaa trip 2013

Totaalne puhkus.
22.- 24.07.2013.

Abruka agility

Iiri pehmekarvaline nisuterjer või Šoti mägiveis?

AG võistlus Tartus, 21.07.2013

Ülenurme. Kohtunik Zdeněk Spolek (CZ). Ei olnud kerged rajad. Ilm koerale sobilik - jahe. 3xDSQ.

1. AG rajal ilusad kontaktid! DSQ juhtus 3 takistust enne lõppu. Kõige-kõige viimasemal hetkel ostustas koer valida kõrvuti olevatest takistustest tunneli asemel siiski A. Võib-olla siinkohal oleksin suutnud seda vältida teiselt poolt jooksmisega, aga võib-olla ka mitte.

2. AG rajal sooritasin A kontakti uuesti, kuigi kohtunik viga ei näidanud. (Ma ei viitsi enam, no tõepoolest...)

Hüpperajal tuli DSQ teisel takistusel. Oleks pidanud valima esialgse lahenduse (valss), mis oleks meile sobivam ja loomupärsem olnud. Tagantjärele tarkus jällegi.

Kiirus radadel vilets.

... (zzzz)

Foto: Tuuli Kauer

MA AG laager Saaremaal 2013

Kuigi sellel aastal Anne trenniliste ametlikku agilitylaagrit ei toimunud, võtsid aktivistid siiski nõuks kohale minna - suvitada ja värskes õhus agilityt teha. Puhkusteaeg ja suhteliselt vaba ajakava viis selleni, et planeeritud 2,5 päeva asemel suvitasime Saaremaal 3,5 päeva (12.07-15.07). Algselt pidi meid kokku tulema 5-7 trennilist, aga erinevatel põhjustel laagerdusid lõpuks vaid Ruudi, Kusti ja Skip - minikoerte eri. Massi üritasid laupäeva päevases trennis tekitada ka saarlased Monika ja Marika oma borderitega.

Mujuneni, Spoleki ja Tammiksalu rajade läbimine vaheldus liigsöömise, kaardimängu, ujumise, saunatamise ja chillimiste-grillimistega. Kui tuli tahtmine, siis tegime trenni (ka koertevahetusega). Kui tuli tahtmine, siis peesitasime niisama päikese käes... Puhkus! Ilm oli super. Hobu küll korra hirnus Hiiumaal ja hääl see kostus meie maal, aga vihma tuli sellest kõminast vaid üks-kaks piiska. Enamuse ajast paistis kõrvetav päike. 

Kahjuks märkasin alles viimasest ja mitteplaneeritud söömingust pilti teha. Aga söömisega mindi liiale küll, nii et pidama oli raske saada. Saaremaal äsja söögilauast tõusnud, pidi kindlasti juba praami peal midagi hamba alla saama, sest kõht oli tühjaks läinud. Õhtul koju jõudnuna, hakkasin kell pool üksteist endale veel makarone keetma!

Siin väike kokkuvõtte agilityvälistest tegevustest.

Aitäh Annele, kes sellist toredat suvist nädalavahetust koertega meile võimaldas!

Rakettahju pannkoogid

Küta ahju, küpseta... Pärast laku panni ainult.

AG võistlus Pärnus, 06.07.2013

06.07.2013, Pärnu. Kohtunik Henri Luomala (FIN). 2 aglilityrada, 1 hüpperada. Rajad polnud rasked, aga juhtimine oleks võinud sujuvam olla (ajastus ja liigne takistustesse sissesõitmine). Veidi üllatav oli see, et sellises leitsakus otsustas kohtunik (vähemasti minides) panna teisel agilityrajal maksimum kõrgused.

Esimene agilityrada lõppes meil jällegi A peal. Teisel rajal oli ilus poom, aga A pealt tuli hüppamine. Pärast hetkelist mõttepausi otsustasin rada siiski jätkata, sest poom oli ju korralik (no mida põhjust?!) ja rada ennast oli järele jääänud veel vaid mõned tõkked. See oli viga. Soome kohtunik oli kontaktpindade suhtes liialt leebe. Selgus, et koer oli A kontakti siiski küünega puudutanud ja saime kahjuks "puhta" raja... Jah, kahjuks just seepärast, et kui me kogemata peaksime praeguses seisus A3 kvalifitseeruma, siis väga nõme oleks sellel tasemel võistlustel kontaktide harjutamist jätkata. Oleks pidanud enne võistlust koeral küüned ära lõikama ;) Meile mõjuks hästi kontaktide treenimine võõrastel (väli)platsidel, aga seda teoreetiliselt, sest praktiliselt selleks võimalust pole. Hüpperada kulges nagu eelmiselgi võistlusel - ilma minupoolse keskendumise ja motivatsioonita (jällegi: miks siis üleüldse joosta?!)  Jah, meiltki on küsitud, et noh, kas meistrikateks A3. Tore eesmärk, aga ei ole valmis ei mina ega koer.

 

Naistega