Esimene agilityrada lõppes meil jällegi A peal. Teisel rajal oli ilus poom, aga A pealt tuli hüppamine. Pärast hetkelist mõttepausi otsustasin rada siiski jätkata, sest poom oli ju korralik (no mida põhjust?!) ja rada ennast oli järele jääänud veel vaid mõned tõkked. See oli viga. Soome kohtunik oli kontaktpindade suhtes liialt leebe. Selgus, et koer oli A kontakti siiski küünega puudutanud ja saime kahjuks "puhta" raja... Jah, kahjuks just seepärast, et kui me kogemata peaksime praeguses seisus A3 kvalifitseeruma, siis väga nõme oleks sellel tasemel võistlustel kontaktide harjutamist jätkata. Oleks pidanud enne võistlust koeral küüned ära lõikama ;) Meile mõjuks hästi kontaktide treenimine võõrastel (väli)platsidel, aga seda teoreetiliselt, sest praktiliselt selleks võimalust pole. Hüpperada kulges nagu eelmiselgi võistlusel - ilma minupoolse keskendumise ja motivatsioonita (jällegi: miks siis üleüldse joosta?!) Jah, meiltki on küsitud, et noh, kas meistrikateks A3. Tore eesmärk, aga ei ole valmis ei mina ega koer.
 |
| Naistega |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar