It was Ruudi's third dog show on Saturday. I have to say it was quite successful :)
He got his first certificate (CAC) and also he was given the title: best of breed (BOB)!
Suviselt kuum augustikuu viimane laupäev sai veedetud Väimelas rahvuslikul koertenäitusel.
Tundub, et varahommikune start Tallinnast kaugele Lõuna-Eestisse Väimelasse tasus end ära :)
Elu kolmandal näitusel sai Ruudi oma esimese serdi ja tunnistati tõu parimaks! Üllatus missugune. Lõi täitsa pahviks. Ka Ruudi rõõmustas, eelkõige serdi üle (vt allpool pilti), arvates, et tegemist on uue mänguasjaga: roseti pikad lindid lehvisid tuule käes ju nii ahvatlevalt :)
Russelleid oli kohale tulnud 6 ja neid hindas kohtunik Anne Klaas.
Ruudile pole ilmselt midagi näitustel käimise vastu, sest igale mööduvale koerale liputatakse saba ja kui ainult saaks, võiks mäng kohe alata. Eriti meeldivad talle kutsikad ja suured karvased koerad. Aga mitte selleks ei tulnud me siia ehk siis ringis liikumist ja kiiret seismapanekut peaks ikka harjutama hakkama, kui tahta veel mõnele näitusele minna.
Rutšik
Võitsid sarnased koerad
TP Saunajaakon Spot The Snowman
VSP Vitsuddens Vanessa
Pühapäeval, 14.08, toimus Murastes Sisekaitseakadeemia Politsei- ja Piirivalvekolledži Teenistuskoerte Koolituskeskuse platsil TAKO korraldatud MA SK võistlus. Kohtunik: Reet Raado.
Tegelikult kirjutasin SK võistlust puudutava postituse valmis kohe pärast võistlust, aga ei publitseerinud. Tahtsin veel veidi järele mõelda ja seedida seda asja. Kuidagi liiga negatiivne tundus see kirjutatud postitus. Jah, tõesti, juba järgmisel päeval leebusin ja arvasin kirjutavat postituse ümber hoopis heledamates toonides. Aga aega polnud ja aeg läks edasi... ning mitte just kõige positiivsemad meeleolud võtsid jälle võimust. Nii on.
Augustikuu teine nädalavahetusel juhtus nii, et mõlemal päeval olid koeraüritused. Mõnes mõttes täiesti vastandlikud sündmused: jahikatse ja sõnakuulekus. Ausalt öeldes SK võistlusest osavõtmises kahtlesin viimase hetkeni, sest suvel polnud Ruudiga üldse SK harjutusi ei teinud ja puhkus Viljandis mõjus koerale kuulekuse kohapealt risti vastupidiselt. Näha oli, et koeral oli koguaeg nii chill olemine, et tal polnud vähimatki tahtmist mingeid harjutusi tegema hakata. Kui nädal enne võistlust tegime koos Ülli ja Kustiga lauluväljakul trenni, et kindlaks teha, kas üleüldse tasub võistluse peale mõtelda, siis lootusetus oli mul ikka päris suur.
Ei tea küll miks, aga otustasin ikkagi võistlustele regada. Äh?!
Seekord olime ALG klassis, mitte enam debüüdis. Debüüdi suurim eelis on see, et kogu harjutuse aja võib koera premeerida, kasvõi maiusega vedada. Kuna sellist võimalust ei kasutanud ma juba eelmine kordki, siis mõttekas oli end juba ALG klassi kirja panna. Liiatigi on mitteametlikul võistlusel nagunii kõikides klassides premeerimine elementide vahel lubatud.
Ütleme nii, et selle nädala ajaga õnnestus mul Ruudi nii kaugele viia, et ilma häirijateta saime hakkama enam-vähem nii nagu enne suve ja puhkust, st Ruudi suutis keskenduda ja oli tahtmist täis. Võistlus aga näitas, et praegu on muu maailm talle ikka minust kordi huvitavam, eriti vabas õhus! Koer oli hajevil ja kontakt oli pea olematu :( Eks oma rolli võis mängida ka eelmise päeva väsitav urukatse. Loll, kes põhjust ei leia, kuid tõesti kõik vabad hetked sel nädalavahetusel kasutas Ruudi mõnuga põõnutamiseks.
Ebakontaktne koer lisab võistlusnärvile veelgi ärevust nagu õli tulle ja tagajärg ei lasknud ennast kaua oodata: liikumiselt seisma jäämine: null punkti. Ja seda täielikult minu enda vale signaali tõttu. Kuna koera jaoks on kehakeel tähtsam kui sõnaline osa, siis selle õnge Ruudi seekord läkski. "Stop" käsu ajal pöörasin pea koera poole ja Ruudi läks seismajäämise asemel lamama, sest varemalt keerasin tema poole just "lama" käsu ajal. Kuigi nüüd vaatan mõlema käsu ajal otse ette, siis vanast harjumusest või ma ei tea tegelikult, mille pärast, keerasin nüüd "stopi" ajal koera poole. Muidu ma ju nii ei tee, aga nüüd ebakontaktse koeraga olin ma kaotanud kontakti ka enda mõistusega...
Ainus element, kus kontakt oli väga hea ja ma sooritusega rahule jäin, oli ligipääsetavus.
Kahjuks jättis kogu meie sooritus mulle paha tunde. Praegune eesmärk number üks saada motivatsioon kuidagimoodi jälle tagasi. Nii koeral kui minul! Praeguses olukorras on oht, et koer katkestab harjutuse oma suva järgi. Seda enam, kui maiustki vahepeal ei antaks. Samuti pole suvi laadinud minu motivatsioonipatareisid. Kahjuks isegi ei tea, mis kütusega need üleüldse peaks töötama veel hakkama.
Täna toimus Roosiaia talus Jõgevamaal jahikoerte urukatse eksam. Olime end juba juuni algul kirja pannud, kui käisime kohaga tutvumas ja meid eksamikõlbulikuks loeti.
Eestis on koeral võimalik saada ainult III järk, teoreetiliselt ka I, aga praktiliselt on sellise katse korraldamine liiga keeruline ja mahukas. III järk on saavutatav tehisurus, kus ulukiga (rebane või mäger) ei toimu otsekontakti. I järku on võimalik saada looduslikus urus. II järku ei ole võimalik Eestis saada, kuna see eeldab, et tehisurus toimub loomaga otsekontakt. Eestis keelab selle aga loomakaitse. Lätis on see võimalik.
Kui mõni minut pärast kümmet pärale jõudsime, võttis meid vastu päris arvukas koerte seltskond. Hiljem lisandus neid veelgi, nii et kokku vist osales eksamil ~16 koera. Enamus neid erinevad taksid, russellid oli esindatud 5 koerga.
Kuna me liiga varajased polnud, siis saime koha teises katsegruppis (grupides oli 5-6 koera). Tagantjärele tark olles - võinuks varem kohale tulla, sest ootamine oli väsitav. Kuigi Ruudil vist oli lõbus, sest enamus ajast sai ta mängida Ennoga. Äksi läks Ruudi täis ka juba teiste koerte katsete ajal. Nii kui ta esimest innukalt haukuvat koera katsel kuulis, lasi temagi laulu lahti :)
Kohal oli 2 kohtunikku: Roman Peil ja Elmar Lurich, teada-tundud jahikoerte eksamite vastuvõtjad.
Ümbritsev keskkond oli päris müra- ja häirijaterikas.Vist juba esimese grupi katse ajal hakkas sealsamas maja kõrval tööle harvester: langetas puid ja tegi muidu lärmi. Nagu sellest veel vähe, hakati just enne meie grupi katset naabermajas lõket tegema ja see kirbe suits tuli otse meie peale, vahepeal oli päris raske hingata seda plastmassi kärsakat. Siiski paistis, et koeri see kõik ei mõjutanud.
Katse ise algas paugukatsega. Vahetult enne pauku püütakse koerte tähelepanu piiksutajaga ja siis kõlas stardipüstoli pauk. Keegi ei kartnud: kes läks äksi täis, kes oli lihtsalt tuim. Ruudi muidugi läks äksi täis, nagu alati. Siis toodi rebane puuris kohale. Iga katsealune sai korra talle "tere" ütelda ja end ülesse kruvida.
Kui esimene meie grupi koer oli sisse läinud ja haukuma hakanud, püüdis Ruudi kuuri seina alt sisse pääseda: vaja ju appi minna ja see rebane sealt kätte saada. Ruudi pääses urgu kolmandana. Kiirelt mindi rebase juurde. Polnud just väga keeruline minna, vaja oli võtta vaid üks 90kraadine nurk ja juba see rebane sealt "katla" pilu vahelt paistiski. Haukumine ei lõppenud enne, kui oli aeg ta urust välja võtta. Ilmselgelt oleks ta jäänud sinna pikemaks, aga no ei lastud :) Uru kaant avades ja koera välja võttes oli tunne, et koer oli terve see aeg justkui leiliruumis olnud - kamber oli lämbe ja kuum.
Siis oli veel ootamist ja antigi tunnistused kätte.
Kohtunik: Elmar Lurich.
UrgT-R III järk.
73 punkti (otsing ja jälitusekiirus 20, visadus 23, tigedus 24, hääl 3, kuulekus 3)
Koera töö kirjeldus:
Ei karda pauku. Sisenes urgu julgelt ja kõhklusteta ja leidis rebase 3 sekundi jooksul. liikumine kindel ja kiire. Hääl tugev. Katketeta töö. Töötab enamuses 10 cm kauguselt. Vahest püüab saada kontakti. Suurepärane töö. Hääl tõule omane.
Today Ruudi passed the hunting test in artificial den for fox and got III rank. It is typical in Estonia to get III rank. We do not give II rank because law does not allow direct contact to the game in artificial den. Rank I is only achievable in real den but this test is almost never used because of its complexity.
Kohtunikuhärrad
Kogunemine paugukatseks
Järjekorras haukumas, et saaks juba rebast tervitada
Tere, rebane!
Vabaaeg
Pärastine sots. kava taksikutsikaga vol 1
Pärastine sots. kava taksikutsikaga vol 2
Katse ammu läbi, aga ikka veel haugun
Anekdoote ehk jahimees on õige mees:
*) Läksid mehed jahile... Selleks, et ära hoida eelmise jahi ajal tehtud viga, kus üks jahimees lasi põdra pähe maha hoopis kaaslase, otsustati kõigile selga panna vestid, kuhu on kirjutatud suurelt: "MINA EI OLE PÕDER!"
Aga ikkagi jahi lõppedes üks mees jälle maha lastud. Õnnetu tulistaja seletab kaaslastele: "No kust mina pidin teadma, et oks ülejäänud teksti ära varjas... Mina nägin silti "PÕDER" ja andsin kohe tuld..."
*) Jahimees maalt näeb esimest korda Ruudit (Jack Russell'i Terjer) ja ilma koera kohta midagi teadmata ja küsimata lausub: "Välimik kõva 3."
Teine jahimees, kes teab Ruudit: "Kust sa üldse tead, mis tõug see on!?"
Esimene jahimees VÄGA kindlas kõneviisis: "Mul omal ajal (veneajal) oli see koer. See on ju selge: siledakarvaline foksterjer!"
