Soome reis

12-13. juuli oli plaanitud sõita Soome, Ruudi sünnimaale. Eesmärgiks Erä messut (ehk jahimess) ja kokkusaamine Ruudi sugulastega, kes Lahti lähistel elavad.



Reisiks ettevalmistumine.

Meid oli hoiatatud, et Soomes võidakse väga vabalt kontollida lemmiklooma vet. passi ja kindlasti vaadatakse parasiiditõrje kannet. Ehk siis pidime arsti juurest saama koera passi kinnituse, et Ruudi on ussirohtu saanud. Oli väike segadus sellega, kui kaua enne peab olema ussirohi antud. Vastus leidub siin ehk siis ussirohi peab olema antud kõige rohkem 30 päeva enne reisi.

Teine probleem, mis tuli enne teele asumist lahendada, oli ööbimise küsimus. Nagu kiuste olid Lahtis elavad sugulased just sel nädalavahetusel Eestis toimuva ürituse tõttu siin. Uurisime, palju me uurisime neid mökkisid, saime igalt poolt vastuse: sorry, sel ajal meil pole ühtki vaba majakest. Otsustasime siis kohapeal vaadata, mis saab: telgikohti ikka on.



Reis ise.

Lubati tuulist ilma ehk siis merel tähendab see tormi. Hommikul aga oli meri väga rahulik. Alles tagasi tulles kuulsime, et ilm oli päeva peale ikka ära keeranud ja kolm aktiivselt puhata otsustanud süstamaratonist osavõtjat ei võta pärast seda päeva enam millestki osa...

Helsingist põrutasime otse Riihimäele messile. Võtsime ka Ruudi messialsse kaasa, keegi midagi paha ei öelnud, meid lasti sisse. Messil ringi käies jõudsime ka ühe koeratoidu boxi juurde, kus Ruudile maiust anti. Tuli välja, et ühel seal boxis tegutsenud naisel on kodus 6 russellit ja ta teadis Milat ehk siis Saunajaakko kenneli (Ruudi kennel) kasvatajat. Teadupärast on Eesti väike, aga tuleb välja, et ka Soome on väike :)

Mingil hetkel sattusime messi ühe väljapääsu juurde, kus meil kratist kinni haarati:
- "Kas see on teil esineja-koer?"
- "Ei."
- "Siis ta ei tohi messialal olla. Viige koeraparki."
Koerapark tähendas kuskile nurga taha pandud koeerapuure. Osad koerad olid seotud lihtsalt rihmaga puu külge.

Ruudi oligi juba väsinud: viisime ta autosse puhkama.

Messi koerashowsid jägisime juba ilma Ruudita:

• tehisurg urukoertega
• retriiverite võimete esitlus
• konekarhu.

Tehisurg polnud pealtvaatajatele tuulise ilma tõttu nii jälgitav kui oleks võinud olla. Teoreetilselt oleks pidanud uru peal olevad lipuksed liikuma, kui koer nende alt läbi liigub, indikeerimaks, kus kohas urus koer parsjagu on. Tuule tõttu aga lehvisid lipukesed koguaeg.

Väga positiivse mulje jättis labradoride show. Vot seal olid alles saledad ja vormis labradorid! Kui keegi ütleb mulle labrador, siis üldjuhul assotseerub mulle ülesöödetud tünder-koer.

Konekarhuga "võitlema" oli toodud ilmselt päriselt metsas töötavad koerad. Seda oli näha nii koera kui ka tema peremehe välimusest :)

Pärast messi läksime ööbimiskohta Messilasse, mis asus hoopis meie järgmise päeva kokkusaamise kohale hästi lähedal, mitte messi lähedal nagu nime järgi arvata võiks :) Ruudi oli sillas: sai järves ujumas käia ja muidu ringi jalutada ning käbidega tegeleda: täielik chill... Ruudi on ikka ilgelt lahe matkasell: ei ole küsimustki, kas ta järgmine kord matkale kaasa võtta või ei.



Sugulastega kokkusaamine.

Kohtumispaigaks oli aglity hall, kus Marianne oma koertega treenib. Kõik, kes pidid, olid kohal: Ruudi, Into, Iitu, Mila, Hulina ja lisaks veel Marianne border collie Träp. Möll läks kohe lahti. Erti vahva oli valgetel koertel suurt koera taga ajada. Pärast esimest taaskohtumisvooru tegime koertega jalutuskäigu metsas, millele järgnes fotosessioon seisupiltide jaoks.

Nüüd oli aeg jõudnud nii kaugele, et eelmine grupp oli oma treeningu lõpetanud ja võisime ise halli kasutada. Into ja Iitu on loomulikult alaga juba sinasõbrad, aga Ruudile ja Milale oli see esmakordne kohtumine aglity kui sellisega. "Vanade kalade" demonstratsioonide vahel õpetasid Marianne ja Taija ka uustulnukaid. Nüüd oli Ruudi kord proovida. Esimene harjutus: tunneli läbimine. Loomulikult oli Ruudi sellest enne läbi kui keegi üldse midagi seletamagi sai hakata :) Seejärel proovis Ruudi tunnelit, mis oli erinevalt paigutatud: pikem, kõveram jne. Lõpuks katsetasime pisikese raja läbimist: paar hüpet, tunnel ja lõpus veel paar hüpet. Näis, et Ruudi naudib seda kõike. Ise vaatsin ka suu lahti, kuidas Ruudi rada läbis! Äge koer meil ikka. Mõtlesin endamisi, kui tore oleks siin koos teistega treenigutel käia, aga jah, veidi kaugele tulek nagu :) Aga väga lahe atmosfäär oli.




Koju.

Sadamas laeva peale laskmise järjekoras olles koputati järsku auto aknale - toll.
- "Kus te käisite? Kaua olite? Miks te käisite?"
Koerapassi aga ei vaevunud keegi vaatama. Ülekuulamisele järgnes pagasniku kontroll. Ei kujuta ette, mida nad sealt lootsid küll leida...



To sum up, siis igati korda läinud reis oli! Loodetavasti kohtub Ruudi oma sugulastega sel aastal veelgi. Ehk saavad siis kohtumisele tulla ka Mila ja Pimu.