Laupäevane põdrajaht

Jahimeestelemmik.

Kui ma Ruudiga metsa jõudsin, oli esimene aju juba alanud. Kui jahimehed järgmisesse kogunemiskohta järk-järgult tulema hakkasid, kõlas igast nurgast: "Ohoo, Ruudi! No tere, Ruudi!" Poleks osanud arvatagi, et Ruudi jahimeeste hulgas nii populaarne on. Ruudit ei unustatud isegi siis, kui teda ennast kohalgi polnud. Nimelt järgmisel päeval kondistamise juures tuletati Laurile mitu korda meelde, et näe, see tükk siit võta kindlasti Ruudile.
Koer ise oli muidugi sõiduvees: jess, metsa!  Tegime koos läbi kolm aju. Kahjuks elusaid loomi ei õnnestunud näha, aga see-eest sai Ruudi üht mahalastud põrta täiega rappida. Raske oli teda selle tegevuse juurest minema saada. Kui oleks tema teha olnud, oleks ta vist kõik karvad üksipulgi sellest põdrakorjuse nahast välja kitkunud.

Mootorrattur Ruudi.
Samuti sai ära proovitud, kuidas on sõita koos koeraga enduroka tagaistmel. Sellist sõiduviisi kasutades jõudsime edukalt ühe aju lõpust järgmise aju starti. Ruudi suhtus sõitu täiesti külma rahuga nagu oleks eluaeg seda harrastanud.


Kuigi jalad olid neljapäevasest bodypump'ist absoluutselt pulksirged ja kanged ning iga samm tegi räiget valu, oli laupäevane põdrajaht tõeliselt nauditav. Ilus päikesepaisteline ja kuiv ilm ning värske õhk - mida veel ühelt avajahilt tahata!