Tegelikult kirjutasin SK võistlust puudutava postituse valmis kohe pärast võistlust, aga ei publitseerinud. Tahtsin veel veidi järele mõelda ja seedida seda asja. Kuidagi liiga negatiivne tundus see kirjutatud postitus. Jah, tõesti, juba järgmisel päeval leebusin ja arvasin kirjutavat postituse ümber hoopis heledamates toonides. Aga aega polnud ja aeg läks edasi... ning mitte just kõige positiivsemad meeleolud võtsid jälle võimust. Nii on.
Augustikuu teine nädalavahetusel juhtus nii, et mõlemal päeval olid koeraüritused. Mõnes mõttes täiesti vastandlikud sündmused: jahikatse ja sõnakuulekus. Ausalt öeldes SK võistlusest osavõtmises kahtlesin viimase hetkeni, sest suvel polnud Ruudiga üldse SK harjutusi ei teinud ja puhkus Viljandis mõjus koerale kuulekuse kohapealt risti vastupidiselt. Näha oli, et koeral oli koguaeg nii chill olemine, et tal polnud vähimatki tahtmist mingeid harjutusi tegema hakata. Kui nädal enne võistlust tegime koos Ülli ja Kustiga lauluväljakul trenni, et kindlaks teha, kas üleüldse tasub võistluse peale mõtelda, siis lootusetus oli mul ikka päris suur.
Ei tea küll miks, aga otustasin ikkagi võistlustele regada. Äh?!
Seekord olime ALG klassis, mitte enam debüüdis. Debüüdi suurim eelis on see, et kogu harjutuse aja võib koera premeerida, kasvõi maiusega vedada. Kuna sellist võimalust ei kasutanud ma juba eelmine kordki, siis mõttekas oli end juba ALG klassi kirja panna. Liiatigi on mitteametlikul võistlusel nagunii kõikides klassides premeerimine elementide vahel lubatud.
Ütleme nii, et selle nädala ajaga õnnestus mul Ruudi nii kaugele viia, et ilma häirijateta saime hakkama enam-vähem nii nagu enne suve ja puhkust, st Ruudi suutis keskenduda ja oli tahtmist täis. Võistlus aga näitas, et praegu on muu maailm talle ikka minust kordi huvitavam, eriti vabas õhus! Koer oli hajevil ja kontakt oli pea olematu :( Eks oma rolli võis mängida ka eelmise päeva väsitav urukatse. Loll, kes põhjust ei leia, kuid tõesti kõik vabad hetked sel nädalavahetusel kasutas Ruudi mõnuga põõnutamiseks.
Ebakontaktne koer lisab võistlusnärvile veelgi ärevust nagu õli tulle ja tagajärg ei lasknud ennast kaua oodata: liikumiselt seisma jäämine: null punkti. Ja seda täielikult minu enda vale signaali tõttu. Kuna koera jaoks on kehakeel tähtsam kui sõnaline osa, siis selle õnge Ruudi seekord läkski. "Stop" käsu ajal pöörasin pea koera poole ja Ruudi läks seismajäämise asemel lamama, sest varemalt keerasin tema poole just "lama" käsu ajal. Kuigi nüüd vaatan mõlema käsu ajal otse ette, siis vanast harjumusest või ma ei tea tegelikult, mille pärast, keerasin nüüd "stopi" ajal koera poole. Muidu ma ju nii ei tee, aga nüüd ebakontaktse koeraga olin ma kaotanud kontakti ka enda mõistusega...
Ainus element, kus kontakt oli väga hea ja ma sooritusega rahule jäin, oli ligipääsetavus.
Kõik tulemused
Kahjuks jättis kogu meie sooritus mulle paha tunde. Praegune eesmärk number üks saada motivatsioon kuidagimoodi jälle tagasi. Nii koeral kui minul! Praeguses olukorras on oht, et koer katkestab harjutuse oma suva järgi. Seda enam, kui maiustki vahepeal ei antaks. Samuti pole suvi laadinud minu motivatsioonipatareisid. Kahjuks isegi ei tea, mis kütusega need üleüldse peaks töötama veel hakkama.
 |
| Platsi ääres oma järjekorda oodates |
 |
| Kõrvalkõnd rihmata |
 | |
| Kõrvalkõnd rihmata - jooks |
 |
| Pärast võistlust fun Kustiga |
 |
| Kuskil siin vahutavas vees on kaks russelit |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar