Koprajaht 29.03.2014

Jah, sai küll juba kirjutatud, et jahihooaeg on selleks korraks läbi, aga võta näpust! Jahimehed jõudsid sel kevadel mõtisklustelt tegudeni ja märtsikuu viimasel laupäeval sai peetud kopra väljapüüdmisjaht (taolist koprajahti võib pidada kuni 15. aprillini).

Väljapüüdmisjahi käigus piiratakse pesakuhila ümbrus sisse, lõhutakse pesa ära ja üritatakse pesas passinud koprad kätte saada. Tegemist on siis suurema seltskonna ajaveetmisega, kus koeralgi oma roll - ajada koprad oma urgudest liikvele. Kuna Lennit kimbutab ikka veel vigastus, siis kohal oli ainult Ruudi. (Kuigi enne jahti mindi Lenni peremehe juurest läbi, siis Ruudit Lennile näole ei antud, sest eelmise korra kohtumise tulemuseks olid uksepiida kahjustused.)

Ruudi polnud siiani kopraga kokku puutunud, ainult pargitud nahad olid talle kutsikapõlves mängukanniks ja magamisasemeks. Samuti puudus endal sellise koprajahi kogemus. Iga uus ja tundmatu asi paneb esialgu veidi kahtlema - kopral on ju vägevad lõikehambad ja kui need koeral "õigesse" kohta satuvad hammustama, siis põhimõtteliselt on tagajärjeks... Aga jaht on jaht ja sellepärast ei saa seal käimata jätta, mõeldes koguaeg, et "mis siis kui...".

Ette võeti kaks pesakuhilat. Esimesest ajas koer välja 2 kobras, teine pesa oli tühi.

Kokkuvõtteks võiks öelda, et taoline koprajaht koera väga ei väsita, sest koprad on varmad pesast põgenema nii pea kui koer urukäigud läbi käib. Sekka mõned haukumised ja ongi. Nii et tavapärase urujahiga (kährkud ja mägrad) võrreldes, ei pea koer väga pikalt tööd tegema. Aga olgu kohe öeldud, et see kõik on vaid esmamulje ja võib olla petlik.

Ilus, tark ja osav ehk hooaja viimane urujaht

Kuna Ruudi on ilus, tark ja osav, siis asjade loomulikuks jätkuks on päev pärast näitust jahile minek. Seekord ilma Lennita, keda vahetult enne hooaja lõppu oli tabanud takside seljaprobleem. Saagiks mäger ja kährik.

Selline punkt siis hooajale 2013/2014. Meie tiim rokkis järjekordselt täiega! 

Mäyrä koira

Mäyrä andis lõuksi ehk koera kolmas silm

Valmiera koertenäitus

Eelmisest näitusel käimisest on möödas juba 2 aastat! Jah, ammu olen mõtteid mõlgutanud koera näitamisest ka lähiriikides, kuid senini olid need vaid mõlgutusteks jäänudki. Kõige reaalsemalt näis osalemine Valmiera koertenäitusel, sest see on Viljandist ainult 110 km kaugusel - hea lähedal. Eelnevatel aastatel olen aga liiga hilja ärganud, siis kui registreerimine sellele näitusele juba lõppenud. No jah, ega see veebrarukuu pole näituse jaoks meile just väga sobiv aeg, sest käimas on ju jahihooaeg. Siiski sai seekord hambajäljelise koonuga koer Valmierasse kasutusklassi kirja pandud.

Teisel pool piiri oli talv ja teed koristamata. 4WD.

Näitus oli küll kahepäevane, aga Ruudi osalses vaid esimesel päeval, sest algselt pidi teisel päeval kohtunikuks olema soomlane ja teatavasti põhjamaade kohtunikud eelistavad üldjuhul karvaseid russelleid siledatele. Esimesel päeval oli kohtunikuks lubatud ungarlane Istvan Csik. Hiljem selgus muidugi, et pühapäeval oli Soome kohtunik vahetatud venelase vastu, aga enam polnud midagi teha :)

Kirja oli pandud 14 russellit, mis oli väga suur number võrreldes teiste tõugude esindajate arvuga meie ringis ja üleüldse sel näitusel. Kohapeal selgus, et isaseid on 8 (1 kuts, 1 jun, 1 noor, 2 ava, 1 töö, 2 tšemp)  ja emaseid on 6 (4 jun, 2 tšemp) - lätlased, venelased, soomlased ja Ruudi. Siledaid oli peale meie veel kaks - üks kompaktsem isane Venemaalt ja üks nö "russelilaadne" emane Lätist. Serdiringis jäime Ruudiga kolmandaks. Võitis tšempioniklassi karvane soomlane (Jack Lee Black Gold), teiseks jäi sile Venemaalt (Seventy Seven Lans). Emastest võitis sellesamase soomlase, kes ka isaste ringi kinni pani, üks järgmistest koertest. Emane valiti ka tõu parimaks.

Tähelepanu enne ringi

Russelid oma järge ootamas

Kirjeldus oli seekord saksakeelne ja loetamatus käekirjas. Nii palju kui sealt välja võis dešifreerida, siis midagi väga põhjalikku seal polnud, suhteliselt pealiskaudne jutt. Samas laua peal vaatas ja katsus kohtunik kõik koeri korralikult.

Ruudi käitus eeskujulikult - väga hea keskendumine ja tähelepanu. Ahjukana oli koera üle võimust võtnud ja ringis teisi koeri või lõhnu ei tehtud märkamagi.

Väljasõidu Lätti lõpetasime Valmiermuiža "elusa" õlle pruulikojas, kust sai üht-teist ka koju kaasa toodud.

Kui sul kusagilt sügeleb...

...siis kaeva endale sügav auk. Kährikujaht 09.02.2014.

3,5 meetrit.
Kaevamiskiirus 1,75m/h.

Natuke külmunud pinnast.

Alustavad lühemad mehed.

Jätkavad pikemad.

Lõpuks mõlemad üksteise kukil.

Koer on haukunud 2h.
Peaaegu, et kohal.

Veri. Vaenlase veri.

Naisterahvad on alati endale väiksemat nina igatsenud.

Back at home.

"Kahekesi püssi ja panniga" 2014

Kiirelt eetris:
"Kahekesi püssi ja panniga" 2014

Teaser:

Agility trenn 05.02.2014

Täna oli väga hea trenn! Koer oli hakkamist täis ja kihutas. Kuna see tõstab automaatselt ka minu tuju, siis absoluutselt mind ei morjendanud, et ma ise raja peal täiega käkkisin. Lihtsalt pure fun oli täna agilityt koeraga joosta! Kõik pole veel kadunud :)

"Kahekesi püssi ja panniga" 2014

Pühapäeval, teisel veebruaril oli Tartu rahu aastapäev. Meie tähistasime seda metsas võõrliiki, kährikuid, urgudest välja deporteerides.   

Seekordne jahipäev oli rahvarohke. Seegi hooaeg külastasid meid telemehed oma kaamerate ja mikrofonidega. 

Action'it ja jahti jätkus küllaga. Alustades sellest, et inimene ei ole kunagi rahul - kärss kärnas või maa külmetanud. Ja maa oli tõesti külmunud. Ja kaks kährikut olid üleni kärnas ka. Kui eelmistes jahipostitustes olen kurtnud soojade ilmade üle, siis nüüd oli maa ikka nii ebameeldivalt läbikülmunud, nii et väiksemagi augu tegemiseks läks mitmeid kordi rohkem aega ja energiat. Marjaks kulus ära tarkusetera: 9 korda mõõda ja  1 kord kaeva. Ühe normaalse karvaga kähriku saime ikka ka. Huvitavaid kaadreid sai GoPro abil seekord ka maa alt. Rääkimata sellest, et tänapäeval on koertel kaelas ururadarid, mille abil on nende maa-alune lokaliseerimine võimalikult lihtsaks tehtud, läksime me veel kaugemale ja tahtisme näha, mis urus sees toimub olles ise maa peal. Ja tõepoolest, tänapäeva tehnoloogia võimaldab livepilti otse urust! Selleks on vaja saata Lauri poolenisti urukanalisse koos GoPro ja taskulambiga, seejärel avada mobiilist vastav rakendus ja voilà - otseülekanne "Hammas hamba vastu" on eetris :)

Päeva lõpetuseks kaevasime urust välja ka ühe surnud kärnase mägra. Keha oli küll juba üsna kange, aga väga pikalt surnud ta ka polnud olnud. Millesse ta kooles, ei ole võimalik ilma ekspertiisita kindlaks teha. 

Mis saab siis, kui nahad peaksid kätte jääma

Siis saab Savipäts endale uue mütsi!
http://www.elu24.ee/2665282/karusnahk-aitab-maandada-stressi

Foto: ilona-tallinn-fur.blogspot.com

Kes maandab stressi urujahil käies, kes karusnahkseid tooteid tarbides. 

Kährikud ja mäyräd

Üksluiseks lähevad need jahipostitused. Ükskõik, milliseid urge me ka ei külastaks, kõigis on mäkrade elutsemise jälgi - sügavad rajad urust sisse-välja käimisest. 

Pühapäevased esimesed mägraurud andsid välja õnneks ka 2 kährikut. Ühe lausa otseses mõttes. Järjekordselt oli vaja kasutada tulirelva. Kuigi üldiselt võiks öelda, et kährik naljalt urust ei põgene (vastupidiselt rebasele), on see hooaeg olnud eriline ja püss on leidnud tihedat kasutust.

Urujaht ei ole meestele, kelle jaoks jaht tähendab džiibiga kütiliinile sõitmist, vintrelvaga veidi passimist, nii et koju jõudnuna pole nende kallitel jahisaabastel isegi mitte poritäppi.

Teised urud oli meie jaoks uued, aga no vaid üks pilk neile ütles kõik - jälle mägrad. Kuid koerad sisse kontrollimaks ka kährikute olemasolu. Kui Ruudi haukumine oli lokaliseeritud ja radariga kaugus kindlaks määratud, selgus et tegemist on mõnusate madalate urgudega, vaja vaid mõni labidatäis visata. Kolm korda võib arvata, kuhu me jõudsime? Täpselt mägrapesa peale! Aga las nad siis toimetavad seal piirkonnas edasi.

Video mäkrade põgenemisest. Saab veidi aimu, et tegemist pole mitte väikeste elukatega.

Lõpks ometi - kährikud!

Ilm on endiselt soe, aga jaht vajab pidamist. Seekord alustasime pühapäeva meie jaoks normaalsemal ajal ehk kell 11. Üldiselt oleme pidanud endid üheksaks maale vedama ja see on olnud ikka ilge piin. 

2014. aasta esimesel urujahipäeval võtsime ette kahed nö alajaama urud - klassikalised mägraurud, mis meile aga eelnevatel hooaegadel (siiski lume ja/või külmaga) välja andnud hulgaliselt kährikuid.

Ja ülla-ülla, seekord oli Diana õige helde ja saagiks lausa 6 kähra-suntsikut! 

No ega ilma mäyräta ka läbi ei saanud. Ruts sai ühega neist päris jupp aega sõnelust pidada. Aga kui Lauri täpselt looma peale kaevates mägrani jõudis, otsustas see mõukam Rutsile hambaid andes põgeneda. Nägime, kuidas see mitte just väiksemate killast mäger ühest urursuudmest väljudes teise vehkat tegi. Head teed, sinuga pole meil nagunii midagi teha. 

Päeva lõpetasid Ruudi ja Lenni korraga erinevaid kährikuid ette võttes. Siis oli küll tunne, et kahe koera jaoks on ikka rohkem abimehi tarvis. Aga saime siiski hakkama ja lõime mõlemad kährikud one-by-one kotti.

Kotimees.

Tänane jahipäev viis meid urujahi suhtes positiivsemale lainele - kõik pole veel kadunud ja kährikuid ikka on!

Haavatud aga rahulolevad sõjamehed pärast lahinguid.

Väljateenitud uni.

Mäyrä, mäyrä, mäyrä...

No ei ole kährikut urus, no ei ole...
Ainult mägrad. Tüütu! Kaua võib?

Mägraurud ja mägrakoerad

Avajaht läbi GoPro silmade

Lõpuks üks video ka läbi GoPro ojektiivi. Tahtsime küll kährikut aga... välja tuli nagu alati. Selle aasta selge trend on mäkrade arvukuse tõus. Kas tõesti on marutaudi vastu vaktsineerimine selle teene meile teinud?

Mäyrä III

Kuigi õues on püsivalt plusskraadid, ei saa lasta raisku ühtki päeva, mil avaneb võimalus urujahile minna. Samas olin juba ette skeptiline tänase päeva osas. Liiga soe ja liiga palju toitu - mis hea pärast peaks kährik praegu urus kükitama. Nii läkski, 7st urust mitteüheski polnud kährikuhaisugi! Kolmest neist olid mägrad sees, kellele soe ilm samuti mõju avaldab - sahmivad oma urukompleksides ringi ja pole end veel talveuinakuks kinni matnud.

Nüüd mõnepäevane jõulurahu ja loodetavasti aastavahetuse paiku teeb natukenegi külma!

Ruudi 4

Ruudi sai 4-aastaseks!

Söön oma mütsi ära kui üks neis pole Napoleon

Mäyrä II

Koeratrennilistega jõuluõhtusöök Rucolas söödud, seadsime veel laupäeva hilisõhtul suuna maale, et pühapäeva hommikul vara urujahil olla (ilm oli minnes muuseas täiesti jube, lumi sadas täpselt vastu, Tallinn-Tartu mnt uue 4-realise peal oli suuri raskusi sõidukõlbliku rea leidmisega). 

Hommik ei alanud ka just helgelt - kokkupõrge suurulukijahil oleva autoga. Õnneks midagi päris hullu ka ei juhtunud ja jätkasime planeeritult urgude peale minekut.

Gepsud kaela: 1, 2, 3

Alusasime Selgenõmme urgudega (seal piirkonnas asuvad 2 urukompleksi).

Ruudi läks alla ja hakkas tõepoolest otsekohe haukuma. Kahekesti Lenniga töötades surusid nad looma  nurka. Kui kaevamine urunakanalini jõudis ja koerad nähtavale ilmusid, muutusid mõlemad nõutuks - tahtsid nagu edasi minna, mis ei tahtnud neil kuidagi õnnestuda. Kaevasid, mis nad kaevasid, aga keegi oli ennast hoopis koerte eest tupikusse kinni matnud. Selge, JÄLLE mäger! Kas see on nüüd see marutaudi vaktsiini külvamise tagajärg või hoopis meie eelmiste edukate kähriku hooaegade tulemus, aga no märkasid ON palju. Igal juhul me ei jätnud jonni ja kaevasime selle üksiku mägra seal välja.

Ülemises urukompleksis ei olnud täna kedagi kodus. Vähemalt nii väitsid koerad meile.

Piibeleht ja Vestmann

Tööle asus teine vahetus.
Kas ka koerasilm puhkab vaadates töötavaid inimesi?

Järgmisena võtsime ette nö Ojakalda urud, kus ülemöödunud hooajal Rutsiga mägra välja võtisme. Kuid seekord, ülla-ülla, kohtusime lõpuks ka kährikutega! :) Mõlemad koerad said oma isikliku looma. Pärast mõningast "sõnavahetust" oli Ruudi kährik maa peal ja püüdis sealtkaudu põgeneda, mis aga lõppes siiski kähriku tabamisega. Ka siin oli Ruudi oma ülesannete kõrgusel - ilma koerata, poleks looma metsa alt ülesse leidnud. Olgu sul kui pikad jalad tahes ja kährik nii aeglane nagu ta on, siis võpsikus loomaga võidujookstes jääks inimene alati kaotajaks.

Põgenikuga

Mul on suurem suu kui sul

Lennigi kährik sai maa alt välja toodud. Kuid see kährik ei hellitanud meid ega koera. Esiteks, kaevata tuli mitme kohapealt, enne kui loom lõplikult tupikusse sai aetud. Teiseks, see kuri elajas jättis Lennile tagumiku peale 2 cm pikkuse ja 4 cm sügava jälje. Õmmelda oli vaja.

Dr Rudolf lohutamas

Kui inimloomad lähevad talvel jume saamiseks lõunasse, siis Ruudil piisab pruunikaspunaka kasuka saamiseks vaid korra maa alla minna.

Rahuldamatu russell  pärast jahipäeva