Hooaja uks irvakile lükatud...

...aga urust vahivad vastu ainult mäyrät (ja veel millised)! Kuni esmaspäevani olid õues valdavalt plusskraadid ja kähra-poisid kükitasid selliste soojade ilmadega veel kusagil kuuse all või soos, kus söögilaud on siiani rikkalik.

Laupäeva sombusel pärastlõunal otsustasime koeraga metsatiiru teha ja vaadata üle ühed madalad urud, kus hea õnne korral poleks väga palju kaevamist olnud. Kahel eelmisel hooajal oleme sealt alati mõne selli välja tõmmanud.

Radar kaela ja minek

Varsti tulevad siit august nähtavale 2 triibulist pead

Koer jooksis lahtiselt ja leidis lõhna järgi urud enne meid. Vaevalt urusuudmest sissesaanuna, hakkas koer haukuma. Olime üllatunud - kas tõesti keegi ongi sees? Loomulikult märkasime, et keegi oli urgude ümber kõvasti tööd teinud. Näha oli, et urud olid kasutusel. Alateadvus ütles, et tegemist on mäkradega. See sai koera käitumist jälgides tegelikult üha selgemaks. Tänu madalatele urgudele ja radarile jõudis labidas kiiresti urukanalisse ja üllatuslikult lausa mägrapesa peale. Valguse ja liikumise peale tuli koer korra urust välja. Mingil seletamatul põhjusel võtsin ta kontrolli alla. Samal ajal nägin triibulist pead urusuudmest välja pistmas ja kohe järgnes teinegi! No küll olid suured ja paksud mäyrät! Ikka kordades Ruudist suuremad. Jumal tänatud, et nad nii viisakad seekord koera vastu olid. Aga läinud olid nad sama kiiresti kui välja tulnud. Lupstigi, kuskilt teisest avast sisse ja nii nad meist sinna edasi jäid. 

Hea, kui keegi urud puhtad ja käigus hoiab! Nii on ka kährikutel külma eest kuhugile pugeda. Ja nemad on siiski ju meie peamine eesmärk. Aga asjaolu, et ka suhteliselt väiksed ja madalad urud on mäkrade poolt juba kasutusse võetud, näitab seda, et neid on palju ja jätkub igale poole. Väike hirm puges ka naha vahele - enam justkui polegi siis "turvalisi" urgusid järele jäänud... Mäyräte jaoks oleks vaja "puolihullu" või "täyshullu" saksa terjerit, nagu Andres Lillemäe on öelnud.

Koera jaoks oli seekordne urgudekülastus muidugi üks narritamine, või noh, väike sissejuhatav teaser :)

Toru juures: metsseašašlõkk ja metsseakonserv.
Varsti saab sauna.

Sügisene Sinialliku

Mitmete tervislike põhjuste tõttu pidi Ruudi sel nädalavahetusel urgude uurimise asemel piirduma vaid jalutuskäiguga Siniallikule.

Metsavahel oli mõnusalt tuulevaikne

Kas rahapada põhjast paistab?

"Kõik viied!"

Mõõdukalt möllu

Booooring. Kodus koti peal.

Õhtuti

Leibolek

Millal sa endale teise koera võtad?

Aga ka ühte russellit jagub.

Pohmakaga tööl

AG võistlus Kuressaares, 17.08.2013 ja klassivahetus A2 -> A3

Laupäev, 17.08, oli meie jaoks ülitore päev! Klassivahetus kohe esimesel agilityrajal ja lisaks veel A3 hüpperajal puhta jooksuga teine koht. Sellist asja pole uneski osanud loota. Väga ilus punkt kogu asjale!

Ärkasin laupäeva hommikul juba kell 4.30, kuigi ajalises mõttes oleks võinud veel tunnikese magada, läks uni millegipärast varem ära. Pool seitse startisime Jazzie ja tema perenaisega Kuressaare poole, et A1'ks kohale jõuda. Saaremaal võttis meid vastu suur ja väga hästi hooldatud muruplats, kus oli meeldivalt palju ruumi koerte soojaks jooksutamiseks.

Kohtunikuks oli  Peteris Akimov (LV).

Esimesena oli kavas A2 agilityrada, kus ideaalaega jõudmiseks tuli joosta vähemalt 3,41 m/s. Kõlas paljutõotavalt. Suutsimegi raja suuremate viperusteta läbida (ilu polnud, aga noh) ja saada kiiruseks 3,85 m/s. Tehtud! See tähendas seda, et järgmised jooksud tuli joosta juba A3's :P Mis omakorda tähendas aga pikka päeva ja ootamist. Selles osas saan Ruudi kohta ainult kiidusõnu öelda - ta oli päeva lõpuni enda kohta väga värske ja tahtis joosta. Ei tea, kas Rudolfit mõjutas borderiga reisimine, stardijärjekorras varastatud teise koera maius või motivatsioonitrennid, aga tubli ta igal juhul seekord oli.

A3 hüpperada ei tahtnud mulle millegipärast kohe üldse meelde jääda, sest ühe ja sama koha peal oli keerutamist nii raja alguses kui lõpus. Äärepealt oleks rada ka täiesti valesti õppinud, kui poleks olnud tähelepanelikku kasvõitlejat mulle sellekohast märkust tegemast. Vaatamata sellele suutsin koera juhtida nii, et saime suisa puhta raja ja kiiruseks mõõdeti 3,98 m/s. Ilmselt aitas dopinguna kaasa ka Maarja nimeline Coca-Cola, mis puhtjuhuslikult kohalikus poes käe alla sattus - ju see oli märk ;) A3 debüüt päädis lõppkokkuvõttes lausa teise kohaga! Uskumatu, aga tõsi. A3 teisel agilityrajal tekkis meil Ruudiga küll väike arusaamatus ja saime teisel tõkkel tõrke, aga edasine jooks oli suht ok - 4. koht.

Kuressaare võistlustel õnnestus Rutsil enam-vähem tabada ka kõik kontaktpinnad. Trennis muidugi nõuan jätkuvalt 2on2off.

Rudolf.
See koer jookseb A3's.

A2 to A3 SERT

Esimene A3 rada tehtud!

Doping ;)

Ruudikülas asub Koerakuse allikas

Väljavõte kohalikust ajalehest:
"Rekt viib matkajad Viiratsi vallas Ruudiküla kandis Ärma jõe ääres asuva omapärase nimega Koerakuse allika juurde."

Tunne oma kodukanti!

AG võistlus Pärnus, 10.08.2013

Kohtunik Elena Dmitrochenko (RUS). Toimumiskohaks Vana-Nurme talu Pärnu ligidal.

"Äi muutunud tuvikeseks..." Hellitasin küll vaikselt lootust, aga peame ikkagi veel võistlustele minema. Juba hüpperaja keskmist kiirust kuuldes (4 m/s) ja Ruudi praegust AG konditsiooni arvestades, oli arvata, et täna meil tuvikeseks midagi ei muutu.

Tulemuseks hüpperajalt DSQ (osaliselt juhtimsvea tõttu valis Ruudi sirgest tunnelist väljudes minu juurde tuleku asemel sealsamas lähedal olnud teise tunneliaugu - oleks pidanud koera selles olukorras vähem usaldama ja mitte liikuma ahvatlustunneli suunas). Esimeselt agilityrajalt saime vea, tõrke (mõlemad slaalomis) ja ajaveaga 1. koha ning teiselt agilityrajalt tuli jällegi DSQ (kõrvuti asetsevad takistused: koer valis poomi asemel tunneli). Kontaktid olid enam-vähem.

Põhirõhk läks seekord koera ülesse kütmisele, nii et Ruudi jooksis kiiremini kui Viljandis. Proovisime ka uut lähenemist rajajärgsel premeerimisel, aga Ruudi ei saanud veel päriselt pihta, et mäng võib tulla ka kusagilt mujalt kui minu käest. Rajad olid tegelikult parajalt rasked, nii et ntx hüpperajal sai kogu A2 klassi peale tulemuse kirja vaid 2 koera. Palju oli tahasaatmiseid.

AG võistlus Viljandis, 03.-04.08.2013

Jakobsoni kooli statkal (põrgukatla kuumuses). Kohtunik Bernd Hüppe (AUT).
03.08.2013 AG - DSQ, AG - DSQ.
04.08.2013 AG - 1,65 (1. koht 1/4), AG - DSQ, HY - 5,13 (viiekas + aeg) (3. koht 3/4).

:@

Uimane ja väsinud ma tänagi näin...

Võhandu jõel

Onutütre Agneta ettepanekul sai ette võetud kanuumatk Võhandu jõel. See oli minu ja Ruudi esimene kord kanuusse istuda. 12 km - Leevilt Reo sillani. Väga mitmekesine, käänuline ja huvitav jõgi! Ei pidanud üldse elu eest mõlatama, vool kandis parajalt vaikselt edasi. Jõge palistavad maaililised liivakivpaljandid ja koopad, mis vahelduvad kärestike ja vanade veskitammidega. Lisaks kohtumised sini-siniste jäälindudega! Muide, see haruldane linnuliik on valitud 2014. aasta aastalinnuks. Põgusatel maabumistel nähtud mets meenutas liiga paljus steene filmist "Seenelkäik". Õnneks meie hulgas polnud eluvõõraid poliitikuid ja ära me ei eksinud. Isegi nälga poleks surnud kui midagi oleks juhtunud, sest jõgi oli lahke ja kinkis meile kilose haugi.

Ilm soosis samuti kanuutamist. Ei olnud liialt palav, just parasjagu mõnus +24 mõõduka pilvisusega. Koerale polnud ammu päästevesti selga pannud. Selgus, et Ruudi on vist liialt õhku täis läinud ja rinnust andis vesti ikka kinni tõmmata.

Võhandu jõele tasub kindlasti minna!

Abruka-Saaremaa trip 2013

Totaalne puhkus.
22.- 24.07.2013.

Abruka agility

Iiri pehmekarvaline nisuterjer või Šoti mägiveis?

AG võistlus Tartus, 21.07.2013

Ülenurme. Kohtunik Zdeněk Spolek (CZ). Ei olnud kerged rajad. Ilm koerale sobilik - jahe. 3xDSQ.

1. AG rajal ilusad kontaktid! DSQ juhtus 3 takistust enne lõppu. Kõige-kõige viimasemal hetkel ostustas koer valida kõrvuti olevatest takistustest tunneli asemel siiski A. Võib-olla siinkohal oleksin suutnud seda vältida teiselt poolt jooksmisega, aga võib-olla ka mitte.

2. AG rajal sooritasin A kontakti uuesti, kuigi kohtunik viga ei näidanud. (Ma ei viitsi enam, no tõepoolest...)

Hüpperajal tuli DSQ teisel takistusel. Oleks pidanud valima esialgse lahenduse (valss), mis oleks meile sobivam ja loomupärsem olnud. Tagantjärele tarkus jällegi.

Kiirus radadel vilets.

... (zzzz)

Foto: Tuuli Kauer

MA AG laager Saaremaal 2013

Kuigi sellel aastal Anne trenniliste ametlikku agilitylaagrit ei toimunud, võtsid aktivistid siiski nõuks kohale minna - suvitada ja värskes õhus agilityt teha. Puhkusteaeg ja suhteliselt vaba ajakava viis selleni, et planeeritud 2,5 päeva asemel suvitasime Saaremaal 3,5 päeva (12.07-15.07). Algselt pidi meid kokku tulema 5-7 trennilist, aga erinevatel põhjustel laagerdusid lõpuks vaid Ruudi, Kusti ja Skip - minikoerte eri. Massi üritasid laupäeva päevases trennis tekitada ka saarlased Monika ja Marika oma borderitega.

Mujuneni, Spoleki ja Tammiksalu rajade läbimine vaheldus liigsöömise, kaardimängu, ujumise, saunatamise ja chillimiste-grillimistega. Kui tuli tahtmine, siis tegime trenni (ka koertevahetusega). Kui tuli tahtmine, siis peesitasime niisama päikese käes... Puhkus! Ilm oli super. Hobu küll korra hirnus Hiiumaal ja hääl see kostus meie maal, aga vihma tuli sellest kõminast vaid üks-kaks piiska. Enamuse ajast paistis kõrvetav päike. 

Kahjuks märkasin alles viimasest ja mitteplaneeritud söömingust pilti teha. Aga söömisega mindi liiale küll, nii et pidama oli raske saada. Saaremaal äsja söögilauast tõusnud, pidi kindlasti juba praami peal midagi hamba alla saama, sest kõht oli tühjaks läinud. Õhtul koju jõudnuna, hakkasin kell pool üksteist endale veel makarone keetma!

Siin väike kokkuvõtte agilityvälistest tegevustest.

Aitäh Annele, kes sellist toredat suvist nädalavahetust koertega meile võimaldas!

Rakettahju pannkoogid

Küta ahju, küpseta... Pärast laku panni ainult.

AG võistlus Pärnus, 06.07.2013

06.07.2013, Pärnu. Kohtunik Henri Luomala (FIN). 2 aglilityrada, 1 hüpperada. Rajad polnud rasked, aga juhtimine oleks võinud sujuvam olla (ajastus ja liigne takistustesse sissesõitmine). Veidi üllatav oli see, et sellises leitsakus otsustas kohtunik (vähemasti minides) panna teisel agilityrajal maksimum kõrgused.

Esimene agilityrada lõppes meil jällegi A peal. Teisel rajal oli ilus poom, aga A pealt tuli hüppamine. Pärast hetkelist mõttepausi otsustasin rada siiski jätkata, sest poom oli ju korralik (no mida põhjust?!) ja rada ennast oli järele jääänud veel vaid mõned tõkked. See oli viga. Soome kohtunik oli kontaktpindade suhtes liialt leebe. Selgus, et koer oli A kontakti siiski küünega puudutanud ja saime kahjuks "puhta" raja... Jah, kahjuks just seepärast, et kui me kogemata peaksime praeguses seisus A3 kvalifitseeruma, siis väga nõme oleks sellel tasemel võistlustel kontaktide harjutamist jätkata. Oleks pidanud enne võistlust koeral küüned ära lõikama ;) Meile mõjuks hästi kontaktide treenimine võõrastel (väli)platsidel, aga seda teoreetiliselt, sest praktiliselt selleks võimalust pole. Hüpperada kulges nagu eelmiselgi võistlusel - ilma minupoolse keskendumise ja motivatsioonita (jällegi: miks siis üleüldse joosta?!)  Jah, meiltki on küsitud, et noh, kas meistrikateks A3. Tore eesmärk, aga ei ole valmis ei mina ega koer.

 

Naistega