Borkaga urujahil vol 2

Aastas korra avaneb ka borderterjer Borkal võimalus urujahirõõme maitsta. Hooaeg 2012/2013 - cheked! Borka tahaks ilmselgelt tihedamini käia kui vaid saaks...

Jaht oli edukas, mille tõestuseks järjekordsed 2 kährikut.

Musta töö tegijad on mustad

Ruudi ja Borka ehk kumb on tihedam

Raccoon dog unchained or is it vice versa?

Kährik või Borka?

Saan kähriku kätte kas või kinnisilmi

Piltide autor on Marina Laaneväli.

Paharet lumeveskis

Mis su vigastus on?

Eelmisel pühapäeval, 27.01, läksime harjumuspäraselt urujahile. Seekord küll veidi väiksema seltskonnaga kui muidu - ainult Ruudi, mina ja Lauri. Esimesed uruaugud oli lund täis ja tagutsemisjäljed puudusid. Ruudi käis sees siiski kontrollimas. Jah tõesti, kedagi polnud kodus.

Teised urud oli need, kus eelmisel aastal rebane meil minema vupsas ja kus Ruudi sai oma esimesed armid näkku. Ei tea, kas need urud ongi meile kuidagi ebasoodsad või mis, aga ka seekord ei pääsenud me intsidentideta. Esiteks, ei hakanud ururadar tööle. Üle poole tunni otsisime koera traditsioonilisel kombel - kuulatades kõrv vastu maad  või puud. Ei kippu ega kõppu... Jäime siis vaikselt ootele, et koer ise urust välja tuleks. Seda ta varsti tegigi, suu suurest haukumisest vahutamas. No nii, viletsad jahimehed oleme, koer teeb all tööd ja meie ei suuda teda ülessegi leida.

Võtnud koera korralikult radarisse, lasksime Ruudi alla tagasi. Nüüd saime siis teada, kus möll käib põndaku all, kust me üldse ei kontrollinud arvates, et urud sinnamaale ei ulatu. Selgus veel, et koer on kusagil 5-6 meetrui sügavusel, mis praktiliselt tähendab vähemalt 3-meetri sügavuse augu kaevamist. Mis muud, kui hakkasime kaevamiseks ettevalmistusi tegema. Varsti selgus, et loom on alt ära liikunud teise koha peale. Kergendunult mõtlesime, et ongi parem, pole vaja nii palju kaevata - radar näitas 3 koma midagi meetrit. Kuid ka siin ei püsinud loom kaua. Ja Ruudigi tuli nüüd maa peale, et üritada elukale lähenemist teisest uruaugust. Kiire pilk koerale kontrollimaks, kas temaga on kõik korras, viis selleni, et Ruudit me enam alla minna ei lasknud. Sain tal veel sabast kinni. Esikäpast jooksis verd ja  varbalt oli küüs täies ulatuses pealt ära, nii et säsi ja küüs olid kahes osas. Hiljem selgus, et käpp ise oli samuti saanud tugevalt metslooma kihvu tunda, millest andsid tunnistust 2 sügavat kihvajälge. Ka tagumikust oli Ruts äsada saanud - sealgi ilutses auk. Esialgne ehmatus oli suur. Koer lonkas, verd tilkus. Meenus kohe ka sõber Kusti varbatrauma, mis lisas veelgi õli emotsioonide tulle.

Kuid õnneks olime pääsenud vaid ehmatusega. Järgmisel päeval oli koer kõbus ja lonkamine oli vaevumärgatav. Sellegipoolest sai käidud ortopeedi vastuvõtul, kus saime kinnitust, et hullu pole ja haavade tõttu saime vaid antibiootikumide kuuri.

Kes see kuriloom seal urus oli, jäigi saladuseks. Arvatavasti oli tegemist rebase või siis väga agressiivne kährikuga.

Lõppkokkuvõttes kurvastas meid kõige rohktm asjaolu, et selleks hooajaks tundus urujahiga finito olevat. Ega uus küüs üleöö tagasi kasva.

Ametlikult

Aga mul on suuremad hamabad kui sul

Ruudi käib jahil teist hooaega. Ja mina ka. Vahe on ainult selles, et Ruudi töötab ametlikult, aga mina olen seaduse silmis lihtsalt tavaline metsas jalutaja. Urujaht on minu jaoks üks huvitavamaid jahte. Ei mingit niisama passimist, pidevalt midagi toimub. Selles jahis on salapära. Põhitegevus toimub ju maa all - sa ei tea kunagi täpselt, mis seal tegelikult toimub ja kui hirmsa elukaga ning mil kombel koer seekord seal silmitsi seisab. Püüad ainult kogemuste toel arvata. See kõik tõstab adrenaliinitaset. 

Saigi siis otsustatud, et tuleks endale ka jahitunnistus hankida. Õpingud algasid. Seekordne kursus pidi olemagi sellepoolest eriline, et osa võtab rekordarv naisi. Eriti tore on veel see, et osalejate hulgas kohtab lausa trennikaaslasi.

Nädalavahetus Tallinnas

Laupäev

Is it Scart and his acorn from Ice Age?

No, it is Ruudi and his pinecone at Stromka

Õhtupäike

Pühapäev

Kolmesed

Pallile järele!

Urujaht 06.01.2013

Hunt läheb

Yet another urujaht

Päkapikud tegutsevad. Käib töö ja vile koos.

Watts Zap

Pühade ajal ei tule telekast mitte midagi. Ainus vaadatav programm on "Watts Zap" Eurospordi pealt.

Synttäri

Nagu viieline.

Ruudi 3

Ruudil on täna 3-aasta sünnipäev. 

Palju õnne!

Viljandi feil

02.09.2012 toimus Vile korraldatud agility võistlus. Kohtunik Svetlana Zolotnikova.

Viljandi võistlust oligi plaanis võtta kui trenni, aga emotsionaalselt kukkus pehmelt öeldes kehvasti välja.

Soojenduseks oli hüpperada, kus feilisime sajaga. 1 pulk, mis kukkus seetõttu, et Ruudi läks hüppele liiga kaugelt ja lihtsalt prantsatas pulgale. 2 tõrget. Pimepöörde lõpus pöörasin korraks pilgu ja oligi korras. Teine ekitamine tunneli juures tuli ei tea millest, ilmselt sellest, et tuju oli juba nagunii null. Ruudi tunnetab selliseid asju liiga hästi. Pean teesklema hakkama.

Agilityrajal võeti A kahtlustavalt aeglaselt, mis sai loogilise jätku ülehüppe näol. Teine katse A peal õnnestus ja lõpetasime raja korrektse poomikontaktiga. Nagu ikka rajaväliselt olid nii enne kui pärast agilityrada sooritatud A-kontaktid ideaalsed.

Kõik tulemused siin.

Äss jääb ässaks, lai naeratus näol

25.-26.08 Luige AG

25.-26.08.2012 toimusid Luigel TAKO korraldatud rahvusvahelised agilityvõistlused, kus kohtunikuks Ronald Mouwen (Holland).

Kaks pikka toimkonnapäeva + 4 jooksu Ruudiga.
Katsetasin siis võistlusel kontaktpinna parandamist. Ja see toimis! Teisel samal päeval toimunud agilityrajal tegi Ruudi ilusad 2on2off nii A peal kui poomil. Järgmiseks päevaks oli see Ruudil aga meelest läinud ja kontaktid olid sujuvalt jooksukontaktideks muutunud... Selles jooksus saime küll ilma rajavigadeta hakkama, aga Ruudi jaoks suht kiire keskmise kiiruse tõttu, saime 1,21 sekundit ajaviga. Kõik tulemused siin. Nii et õnneks! ei terenda A3 veel ukse taga. Selle kartuses võistleme Viljandis ka ainult ühel rajal ja selleks on loomulikult agilityrada :) Aga kui juba võistluse ajal kodulinnas olla, siis ei saa ju osalemata ka jätta.

See laupäevane hurra, et parandamine avaldas Ruudile positiivset mõju asendus pühapäeval pärast esimest rada masendusega, et seis on ikka endine. See jättis oma jälje ka pühapäevasele hüpperajale: kui läks trumm, siis mingu pulgad ka. Jõudnud ise viiendale takistusele liialt hilja, läks juhtimine korbeliseks ja sisuliselt loobusingi raja läbimisest. Kuigi tean, et tegelikult "nii ei saa ju rallit sõita".

Aitäh fotode eest Kristina Graule!

2on2off

Kurv vol 1

Kurv vol 2

Kiik

foto: Livia Kask

26.08.2012, agilityrada, 2. koht, 1,21 kp, kohtunik Ronald Mouwen (Holland)

Soome russellite mitteametlikud agility meistrivõistlused

Ruudi venna Into perenaine Taija tegi meile ettepaneku osaleda Soome russellite mitteametlikel agility meistrivõistlusel, mis toimusid Helsingis 19ndal augustil. Osalemise otsus tuli nii viimasel hetkel, et Taija pidi päris palju võimlema, et saada meid registreeritud. Kiitos, Taija, että viitsi niin paljon vaivaa nähdä meidän jälkeen!

Meistrikad ise peeti Helsingis Purina Areenal toimunud ametlike võistluste raames. Eestist olid kohal veel Epp koos Bella ja Pätrikuga. Kõikidele klasside oli ettenähtud kvalifikatsioonijooks, milleks oli teatud kindel ametlik agilityraja jooks. Edasipääsemiseks pidi saama lihtsalt tulemuse kirja, st ainult DSQ välistas edasise võistlemise finaalrajal. Finaaljooks toimusid A3 raskusastmega hüpperajal, kus A1 ja A2 klassi koerad osalesid siis mitteametlikult. 

Kvalifikatsioon meil väga ladusalt ei läinud. A pealt slaalomisse minekul saime kümneka (2 tõrget) ja ajavea. Olin arvestanud (ehk sisimas lootnud), et Ruudi teeb A-kontakti korrektselt, mida ta muidugi ei teinud, vaid hoopis võttis seda jooksukontaktina. Sellest hetkelisest peataolekust piisas, et ma ei suutnud Ruudile õigeaegselt slaalomi käsku anda ja nii me seal sahmisimegi tükkaega enne kui Ruudi lõpuks  slaalomisse sisenes. Aga noh, tulemust sellelt rajalt kirjas ja nii saime ka finaalrada jooskma minna. Ah jaa, see oli meie esimene A2 rada üleüldse :) 

Kvalifikatsiooni ja finaaljooksu vahel tegime veel ühe agilityraja A2 arvestuses ja seal suutisme kuidagi välja meelitada puhta raja. Nii et siis esimene puhas rada A2 arvestuses olemas! Null on null, aga tegelikkuses oli poomikontakt suhteliselt kriminaalne (poomilt oli selline hüpe, et koer maandus tagajaladega veel kontaktpinna lõppu). Aga läks lausa nii hästi, et pälvisime selle jooksuga lausa kolmanda koha ja seda siis kõikide A2 minikoerte arvestuses.

Nende kahe agilityraja kokkuvõte on see, et kontaktid on võistlusjooksudes täiesti pekkis. Vahepeal harjutusplatsil rajalõike tehes on kontaktid ideaalsed. Ruudi peatub 100%liselt kivikujuna ilusat 2on2off'i tehes.  

Finaalrada ehk siis meistrikaterada oli ka teiste arvates päris raske, eriti just slaalomist väljumine, kuna slaalomi lõpus oli ristiasetsev tunnel ja nende kahe vahe oli päris väike. Sealt tuli ka paljudel koertel viga, kuna nad väljusid slaalomist mõned pulgad varem. Kari Jalonen, kes oli nii kvalifikatsiooniraja kui finaalraja kohtunik, pidigi olema tuntud raskematsorti radade poolest. Meie saime oma kümneka hoopis slaalomisse sisenemisel. Slaalom oli 90kraadi all pärast sirgelt asetsevat tõket ja pikkust ning Ruudit mitteusaldades (kartsin ka eesolevat tunneliauku), tahtsin ta ilusasti kaarega slaalomisse juhatada. Usaldamatuse,  võib-olla ka liigse ülejuhtimise tõttu, tekkisid meil seal omavahel arusaamatused ja sellest siis see kümnekaga lõppenud ekitamine. Aga see ei takistanud meil siiski A1 ja A2 klassi koerte hulgas võtmast lausa esikohta! :) Üldvõit läks Ruudi ema kennelist pärit Grimmale (Walking Disaster's Highly Explosive). Järgmine suvi ehk saab teda koos Päiviga ja Intot koos Taijaga näha ka Eesti agilityrajadel.

Kokkuvõtteks võib öelda, et igati lahe kogemus oli. Ja ilgelt äge on ikka näha nii palju russelleid korrga ühel võistlusel agilityt jooksmas! Teinekordki võib.

Suomen Jackrussellinterrierit ry poolt korraldatud mitteamelikud agility meistrivõistlused Helsingis.

Veljet Ruudi ja Into 

Afteragility veljet

Teine agilityrada. Kohtunik Heidi Viitaniemi.

Klassivahetus A1 -> A2

Selleks kulus 7 võistlust ja 16 jooksu. Kontaktid, kontaktid, kontaktid. Tegelikult oleks pidanud  2on2off'i nõudma kasvõi diskvalli hinnaga, aga no võistlus on võistlus ja kui enam-vähem küüs on kontakti peal, siis lased ju minna. Ja koer ilmselt vaatas, et ohoo! võistlusolukorras (või siis välitingimustes) ei peagi seisma jääma, see vist mingi trennikiiks ainult. Lahe, nii kaif on ju hüppata! Ja kergemat sorti kiige pealt (Kalevi staadioni võistlus) saab eriti ägeda lennuhoo sisse, jipikajee. Käinud täna Lexberry'ste trenni segamas ehk väliplatsil kontakte kontrollimas, tuleb tõdeda, et ilmselt tuleb hakata nüüd ikkagi võistlustel trenni tegema - kui hüppab üle, teeb uuesti. Sest trennis on ju asi korras!

Tegelikult iga võistlus on olnud erinev ja oma iseärasustega. A1 algas meile raskelt, kahe diskvalliga. Slaalom oli totaalselt paigast ära. Järgmistel võistlustel nägin ehmatavat kiigelendu ja siis hakkaid tulema kontaktide ülehüppamised. Kuna ma viimaseid põhimõtteliselt võistluse käigus ka tolereerisin, siis sellest, nagu öeldud, pole me veel üle saanud.

Aga always look on the bright side of life - tegime küll palju starte, aga saime ka palju auhindu :) A1 minides on olnud nii vähe osalejaid, eriti viimasel ajal, nii et kui tulemuse kirja said, siis auhinnaline koht oli garanteeritud. Söögivarud on nii suured, et ei mahu kappi enam äragi. Ja hea ongi, sest tulevik nii helge enam ei paista. A2's on koeri palju rohkem ja nad on kiired, rääkimata sellest, et rajad on raskemad.

A2's üritaks stabiilsust saavutada. Häid nõuandeid, kuidas Ruudit paremini juhtida, sain OneMind camp'is Jaakkolt ja Janitalt. Lisaks õpetussõnu suvisest Anne Savioja treeningutes. Palju kasu on olnud ka videote aegluubis vaatamisest. Sõnaga, piisavad tingimused on täidetud, aga tarvilikud tingimused, ehk selle kõige realiseerimine praktikas, ootavad täitmist.


Hüvasti pikad sirged, tere tulemast keerutamised, võtted ja lõksud!

A1'le panime punkti Jõulumäel tunnelite karikasarja üldvõidu ja kahe agilityraja esikohaga.
 Aitäh treenerile Anne Tammiksalule meid toetamast ja julgustamast.
Üks on kindel, agilitypisik on mind nakatanud.

p.s. Tegelikult olen ma päris mitu-mitu postitust veel võlgu, aga hetkel ei teagi, kas viitsin meenutama hakata ja aega ka pole. Võib-olla pildid suudan kuidagimoodi ülesse panna. Vanatõde: kui kohe ei tee, siis jääbki tegemata.