Mäyrä, mäyrä, mäyrä...

No ei ole kährikut urus, no ei ole...
Ainult mägrad. Tüütu! Kaua võib?

Mägraurud ja mägrakoerad

Avajaht läbi GoPro silmade

Lõpuks üks video ka läbi GoPro ojektiivi. Tahtsime küll kährikut aga... välja tuli nagu alati. Selle aasta selge trend on mäkrade arvukuse tõus. Kas tõesti on marutaudi vastu vaktsineerimine selle teene meile teinud?

Mäyrä III

Kuigi õues on püsivalt plusskraadid, ei saa lasta raisku ühtki päeva, mil avaneb võimalus urujahile minna. Samas olin juba ette skeptiline tänase päeva osas. Liiga soe ja liiga palju toitu - mis hea pärast peaks kährik praegu urus kükitama. Nii läkski, 7st urust mitteüheski polnud kährikuhaisugi! Kolmest neist olid mägrad sees, kellele soe ilm samuti mõju avaldab - sahmivad oma urukompleksides ringi ja pole end veel talveuinakuks kinni matnud.

Nüüd mõnepäevane jõulurahu ja loodetavasti aastavahetuse paiku teeb natukenegi külma!

Ruudi 4

Ruudi sai 4-aastaseks!

Söön oma mütsi ära kui üks neis pole Napoleon

Mäyrä II

Koeratrennilistega jõuluõhtusöök Rucolas söödud, seadsime veel laupäeva hilisõhtul suuna maale, et pühapäeva hommikul vara urujahil olla (ilm oli minnes muuseas täiesti jube, lumi sadas täpselt vastu, Tallinn-Tartu mnt uue 4-realise peal oli suuri raskusi sõidukõlbliku rea leidmisega). 

Hommik ei alanud ka just helgelt - kokkupõrge suurulukijahil oleva autoga. Õnneks midagi päris hullu ka ei juhtunud ja jätkasime planeeritult urgude peale minekut.

Gepsud kaela: 1, 2, 3

Alusasime Selgenõmme urgudega (seal piirkonnas asuvad 2 urukompleksi).

Ruudi läks alla ja hakkas tõepoolest otsekohe haukuma. Kahekesti Lenniga töötades surusid nad looma  nurka. Kui kaevamine urunakanalini jõudis ja koerad nähtavale ilmusid, muutusid mõlemad nõutuks - tahtsid nagu edasi minna, mis ei tahtnud neil kuidagi õnnestuda. Kaevasid, mis nad kaevasid, aga keegi oli ennast hoopis koerte eest tupikusse kinni matnud. Selge, JÄLLE mäger! Kas see on nüüd see marutaudi vaktsiini külvamise tagajärg või hoopis meie eelmiste edukate kähriku hooaegade tulemus, aga no märkasid ON palju. Igal juhul me ei jätnud jonni ja kaevasime selle üksiku mägra seal välja.

Ülemises urukompleksis ei olnud täna kedagi kodus. Vähemalt nii väitsid koerad meile.

Piibeleht ja Vestmann

Tööle asus teine vahetus.
Kas ka koerasilm puhkab vaadates töötavaid inimesi?

Järgmisena võtsime ette nö Ojakalda urud, kus ülemöödunud hooajal Rutsiga mägra välja võtisme. Kuid seekord, ülla-ülla, kohtusime lõpuks ka kährikutega! :) Mõlemad koerad said oma isikliku looma. Pärast mõningast "sõnavahetust" oli Ruudi kährik maa peal ja püüdis sealtkaudu põgeneda, mis aga lõppes siiski kähriku tabamisega. Ka siin oli Ruudi oma ülesannete kõrgusel - ilma koerata, poleks looma metsa alt ülesse leidnud. Olgu sul kui pikad jalad tahes ja kährik nii aeglane nagu ta on, siis võpsikus loomaga võidujookstes jääks inimene alati kaotajaks.

Põgenikuga

Mul on suurem suu kui sul

Lennigi kährik sai maa alt välja toodud. Kuid see kährik ei hellitanud meid ega koera. Esiteks, kaevata tuli mitme kohapealt, enne kui loom lõplikult tupikusse sai aetud. Teiseks, see kuri elajas jättis Lennile tagumiku peale 2 cm pikkuse ja 4 cm sügava jälje. Õmmelda oli vaja.

Dr Rudolf lohutamas

Kui inimloomad lähevad talvel jume saamiseks lõunasse, siis Ruudil piisab pruunikaspunaka kasuka saamiseks vaid korra maa alla minna.

Rahuldamatu russell  pärast jahipäeva

Hooaja uks irvakile lükatud...

...aga urust vahivad vastu ainult mäyrät (ja veel millised)! Kuni esmaspäevani olid õues valdavalt plusskraadid ja kähra-poisid kükitasid selliste soojade ilmadega veel kusagil kuuse all või soos, kus söögilaud on siiani rikkalik.

Laupäeva sombusel pärastlõunal otsustasime koeraga metsatiiru teha ja vaadata üle ühed madalad urud, kus hea õnne korral poleks väga palju kaevamist olnud. Kahel eelmisel hooajal oleme sealt alati mõne selli välja tõmmanud.

Radar kaela ja minek

Varsti tulevad siit august nähtavale 2 triibulist pead

Koer jooksis lahtiselt ja leidis lõhna järgi urud enne meid. Vaevalt urusuudmest sissesaanuna, hakkas koer haukuma. Olime üllatunud - kas tõesti keegi ongi sees? Loomulikult märkasime, et keegi oli urgude ümber kõvasti tööd teinud. Näha oli, et urud olid kasutusel. Alateadvus ütles, et tegemist on mäkradega. See sai koera käitumist jälgides tegelikult üha selgemaks. Tänu madalatele urgudele ja radarile jõudis labidas kiiresti urukanalisse ja üllatuslikult lausa mägrapesa peale. Valguse ja liikumise peale tuli koer korra urust välja. Mingil seletamatul põhjusel võtsin ta kontrolli alla. Samal ajal nägin triibulist pead urusuudmest välja pistmas ja kohe järgnes teinegi! No küll olid suured ja paksud mäyrät! Ikka kordades Ruudist suuremad. Jumal tänatud, et nad nii viisakad seekord koera vastu olid. Aga läinud olid nad sama kiiresti kui välja tulnud. Lupstigi, kuskilt teisest avast sisse ja nii nad meist sinna edasi jäid. 

Hea, kui keegi urud puhtad ja käigus hoiab! Nii on ka kährikutel külma eest kuhugile pugeda. Ja nemad on siiski ju meie peamine eesmärk. Aga asjaolu, et ka suhteliselt väiksed ja madalad urud on mäkrade poolt juba kasutusse võetud, näitab seda, et neid on palju ja jätkub igale poole. Väike hirm puges ka naha vahele - enam justkui polegi siis "turvalisi" urgusid järele jäänud... Mäyräte jaoks oleks vaja "puolihullu" või "täyshullu" saksa terjerit, nagu Andres Lillemäe on öelnud.

Koera jaoks oli seekordne urgudekülastus muidugi üks narritamine, või noh, väike sissejuhatav teaser :)

Toru juures: metsseašašlõkk ja metsseakonserv.
Varsti saab sauna.

Sügisene Sinialliku

Mitmete tervislike põhjuste tõttu pidi Ruudi sel nädalavahetusel urgude uurimise asemel piirduma vaid jalutuskäiguga Siniallikule.

Metsavahel oli mõnusalt tuulevaikne

Kas rahapada põhjast paistab?

"Kõik viied!"

Mõõdukalt möllu

Booooring. Kodus koti peal.

Õhtuti

Leibolek

Millal sa endale teise koera võtad?

Aga ka ühte russellit jagub.

Pohmakaga tööl

AG võistlus Kuressaares, 17.08.2013 ja klassivahetus A2 -> A3

Laupäev, 17.08, oli meie jaoks ülitore päev! Klassivahetus kohe esimesel agilityrajal ja lisaks veel A3 hüpperajal puhta jooksuga teine koht. Sellist asja pole uneski osanud loota. Väga ilus punkt kogu asjale!

Ärkasin laupäeva hommikul juba kell 4.30, kuigi ajalises mõttes oleks võinud veel tunnikese magada, läks uni millegipärast varem ära. Pool seitse startisime Jazzie ja tema perenaisega Kuressaare poole, et A1'ks kohale jõuda. Saaremaal võttis meid vastu suur ja väga hästi hooldatud muruplats, kus oli meeldivalt palju ruumi koerte soojaks jooksutamiseks.

Kohtunikuks oli  Peteris Akimov (LV).

Esimesena oli kavas A2 agilityrada, kus ideaalaega jõudmiseks tuli joosta vähemalt 3,41 m/s. Kõlas paljutõotavalt. Suutsimegi raja suuremate viperusteta läbida (ilu polnud, aga noh) ja saada kiiruseks 3,85 m/s. Tehtud! See tähendas seda, et järgmised jooksud tuli joosta juba A3's :P Mis omakorda tähendas aga pikka päeva ja ootamist. Selles osas saan Ruudi kohta ainult kiidusõnu öelda - ta oli päeva lõpuni enda kohta väga värske ja tahtis joosta. Ei tea, kas Rudolfit mõjutas borderiga reisimine, stardijärjekorras varastatud teise koera maius või motivatsioonitrennid, aga tubli ta igal juhul seekord oli.

A3 hüpperada ei tahtnud mulle millegipärast kohe üldse meelde jääda, sest ühe ja sama koha peal oli keerutamist nii raja alguses kui lõpus. Äärepealt oleks rada ka täiesti valesti õppinud, kui poleks olnud tähelepanelikku kasvõitlejat mulle sellekohast märkust tegemast. Vaatamata sellele suutsin koera juhtida nii, et saime suisa puhta raja ja kiiruseks mõõdeti 3,98 m/s. Ilmselt aitas dopinguna kaasa ka Maarja nimeline Coca-Cola, mis puhtjuhuslikult kohalikus poes käe alla sattus - ju see oli märk ;) A3 debüüt päädis lõppkokkuvõttes lausa teise kohaga! Uskumatu, aga tõsi. A3 teisel agilityrajal tekkis meil Ruudiga küll väike arusaamatus ja saime teisel tõkkel tõrke, aga edasine jooks oli suht ok - 4. koht.

Kuressaare võistlustel õnnestus Rutsil enam-vähem tabada ka kõik kontaktpinnad. Trennis muidugi nõuan jätkuvalt 2on2off.

Rudolf.
See koer jookseb A3's.

A2 to A3 SERT

Esimene A3 rada tehtud!

Doping ;)

Ruudikülas asub Koerakuse allikas

Väljavõte kohalikust ajalehest:
"Rekt viib matkajad Viiratsi vallas Ruudiküla kandis Ärma jõe ääres asuva omapärase nimega Koerakuse allika juurde."

Tunne oma kodukanti!

AG võistlus Pärnus, 10.08.2013

Kohtunik Elena Dmitrochenko (RUS). Toimumiskohaks Vana-Nurme talu Pärnu ligidal.

"Äi muutunud tuvikeseks..." Hellitasin küll vaikselt lootust, aga peame ikkagi veel võistlustele minema. Juba hüpperaja keskmist kiirust kuuldes (4 m/s) ja Ruudi praegust AG konditsiooni arvestades, oli arvata, et täna meil tuvikeseks midagi ei muutu.

Tulemuseks hüpperajalt DSQ (osaliselt juhtimsvea tõttu valis Ruudi sirgest tunnelist väljudes minu juurde tuleku asemel sealsamas lähedal olnud teise tunneliaugu - oleks pidanud koera selles olukorras vähem usaldama ja mitte liikuma ahvatlustunneli suunas). Esimeselt agilityrajalt saime vea, tõrke (mõlemad slaalomis) ja ajaveaga 1. koha ning teiselt agilityrajalt tuli jällegi DSQ (kõrvuti asetsevad takistused: koer valis poomi asemel tunneli). Kontaktid olid enam-vähem.

Põhirõhk läks seekord koera ülesse kütmisele, nii et Ruudi jooksis kiiremini kui Viljandis. Proovisime ka uut lähenemist rajajärgsel premeerimisel, aga Ruudi ei saanud veel päriselt pihta, et mäng võib tulla ka kusagilt mujalt kui minu käest. Rajad olid tegelikult parajalt rasked, nii et ntx hüpperajal sai kogu A2 klassi peale tulemuse kirja vaid 2 koera. Palju oli tahasaatmiseid.

AG võistlus Viljandis, 03.-04.08.2013

Jakobsoni kooli statkal (põrgukatla kuumuses). Kohtunik Bernd Hüppe (AUT).
03.08.2013 AG - DSQ, AG - DSQ.
04.08.2013 AG - 1,65 (1. koht 1/4), AG - DSQ, HY - 5,13 (viiekas + aeg) (3. koht 3/4).

:@

Uimane ja väsinud ma tänagi näin...

Võhandu jõel

Onutütre Agneta ettepanekul sai ette võetud kanuumatk Võhandu jõel. See oli minu ja Ruudi esimene kord kanuusse istuda. 12 km - Leevilt Reo sillani. Väga mitmekesine, käänuline ja huvitav jõgi! Ei pidanud üldse elu eest mõlatama, vool kandis parajalt vaikselt edasi. Jõge palistavad maaililised liivakivpaljandid ja koopad, mis vahelduvad kärestike ja vanade veskitammidega. Lisaks kohtumised sini-siniste jäälindudega! Muide, see haruldane linnuliik on valitud 2014. aasta aastalinnuks. Põgusatel maabumistel nähtud mets meenutas liiga paljus steene filmist "Seenelkäik". Õnneks meie hulgas polnud eluvõõraid poliitikuid ja ära me ei eksinud. Isegi nälga poleks surnud kui midagi oleks juhtunud, sest jõgi oli lahke ja kinkis meile kilose haugi.

Ilm soosis samuti kanuutamist. Ei olnud liialt palav, just parasjagu mõnus +24 mõõduka pilvisusega. Koerale polnud ammu päästevesti selga pannud. Selgus, et Ruudi on vist liialt õhku täis läinud ja rinnust andis vesti ikka kinni tõmmata.

Võhandu jõele tasub kindlasti minna!

Abruka-Saaremaa trip 2013

Totaalne puhkus.
22.- 24.07.2013.

Abruka agility

Iiri pehmekarvaline nisuterjer või Šoti mägiveis?

AG võistlus Tartus, 21.07.2013

Ülenurme. Kohtunik Zdeněk Spolek (CZ). Ei olnud kerged rajad. Ilm koerale sobilik - jahe. 3xDSQ.

1. AG rajal ilusad kontaktid! DSQ juhtus 3 takistust enne lõppu. Kõige-kõige viimasemal hetkel ostustas koer valida kõrvuti olevatest takistustest tunneli asemel siiski A. Võib-olla siinkohal oleksin suutnud seda vältida teiselt poolt jooksmisega, aga võib-olla ka mitte.

2. AG rajal sooritasin A kontakti uuesti, kuigi kohtunik viga ei näidanud. (Ma ei viitsi enam, no tõepoolest...)

Hüpperajal tuli DSQ teisel takistusel. Oleks pidanud valima esialgse lahenduse (valss), mis oleks meile sobivam ja loomupärsem olnud. Tagantjärele tarkus jällegi.

Kiirus radadel vilets.

... (zzzz)

Foto: Tuuli Kauer

MA AG laager Saaremaal 2013

Kuigi sellel aastal Anne trenniliste ametlikku agilitylaagrit ei toimunud, võtsid aktivistid siiski nõuks kohale minna - suvitada ja värskes õhus agilityt teha. Puhkusteaeg ja suhteliselt vaba ajakava viis selleni, et planeeritud 2,5 päeva asemel suvitasime Saaremaal 3,5 päeva (12.07-15.07). Algselt pidi meid kokku tulema 5-7 trennilist, aga erinevatel põhjustel laagerdusid lõpuks vaid Ruudi, Kusti ja Skip - minikoerte eri. Massi üritasid laupäeva päevases trennis tekitada ka saarlased Monika ja Marika oma borderitega.

Mujuneni, Spoleki ja Tammiksalu rajade läbimine vaheldus liigsöömise, kaardimängu, ujumise, saunatamise ja chillimiste-grillimistega. Kui tuli tahtmine, siis tegime trenni (ka koertevahetusega). Kui tuli tahtmine, siis peesitasime niisama päikese käes... Puhkus! Ilm oli super. Hobu küll korra hirnus Hiiumaal ja hääl see kostus meie maal, aga vihma tuli sellest kõminast vaid üks-kaks piiska. Enamuse ajast paistis kõrvetav päike. 

Kahjuks märkasin alles viimasest ja mitteplaneeritud söömingust pilti teha. Aga söömisega mindi liiale küll, nii et pidama oli raske saada. Saaremaal äsja söögilauast tõusnud, pidi kindlasti juba praami peal midagi hamba alla saama, sest kõht oli tühjaks läinud. Õhtul koju jõudnuna, hakkasin kell pool üksteist endale veel makarone keetma!

Siin väike kokkuvõtte agilityvälistest tegevustest.

Aitäh Annele, kes sellist toredat suvist nädalavahetust koertega meile võimaldas!

Rakettahju pannkoogid

Küta ahju, küpseta... Pärast laku panni ainult.

AG võistlus Pärnus, 06.07.2013

06.07.2013, Pärnu. Kohtunik Henri Luomala (FIN). 2 aglilityrada, 1 hüpperada. Rajad polnud rasked, aga juhtimine oleks võinud sujuvam olla (ajastus ja liigne takistustesse sissesõitmine). Veidi üllatav oli see, et sellises leitsakus otsustas kohtunik (vähemasti minides) panna teisel agilityrajal maksimum kõrgused.

Esimene agilityrada lõppes meil jällegi A peal. Teisel rajal oli ilus poom, aga A pealt tuli hüppamine. Pärast hetkelist mõttepausi otsustasin rada siiski jätkata, sest poom oli ju korralik (no mida põhjust?!) ja rada ennast oli järele jääänud veel vaid mõned tõkked. See oli viga. Soome kohtunik oli kontaktpindade suhtes liialt leebe. Selgus, et koer oli A kontakti siiski küünega puudutanud ja saime kahjuks "puhta" raja... Jah, kahjuks just seepärast, et kui me kogemata peaksime praeguses seisus A3 kvalifitseeruma, siis väga nõme oleks sellel tasemel võistlustel kontaktide harjutamist jätkata. Oleks pidanud enne võistlust koeral küüned ära lõikama ;) Meile mõjuks hästi kontaktide treenimine võõrastel (väli)platsidel, aga seda teoreetiliselt, sest praktiliselt selleks võimalust pole. Hüpperada kulges nagu eelmiselgi võistlusel - ilma minupoolse keskendumise ja motivatsioonita (jällegi: miks siis üleüldse joosta?!)  Jah, meiltki on küsitud, et noh, kas meistrikateks A3. Tore eesmärk, aga ei ole valmis ei mina ega koer.

 

Naistega

Tuvikesed

Ei jõua ära oodata...

AG võistlus Veskimetsas, 29.06.2013

2 AG rada, 1 hüppekas. Kohtunikuks Lidija Beljajeva (Läti).

Kahe eelmise võistluse kontaktid olidki liiga head, et tõsi olla. Seekordsed AG rajad läksid kõik kontaktide nahka. Koer ei keskendunud absoluutselt. Lihtsalt lahmis. Kolmanda rajana oli kavas hüppekas. Võib-olla poleks tohtinud sellele rajale startidagi. Mõjutasin Ruudit liialt oma paha tujuga. Hüpperajal saime 2 tõrget - slaalomi lõpus (mis tähendas slaalomi uuesti läbimist algusest), ja tahasaatmise tõkkel raja lõpus (minu tujutuse tõttu).

Järgmine takistus on A! :P

Õnnest ja rõõmust pakatav kolmanda koha omanik.

Fotod: Livia Kask

AG võistlus Pärnus, 22.06.2013

22.06.2013 toimus AG võistlus Pärnus Tammistes. Kohtunik Peteris Akimovs (LAT). A2-le oli kavas 2 AG rada. Tulemuseks 2xDSQ. Aga superkontaktid - väga rahul, aga ikka tundub see veel kuidagi uskumatu. Koer jooksis tema kohta igati korralikus tempos, olgugi et ilm oli sigalämbe. Nõrgim lüli olin seekord mina. Häbi. Jäin pimepöördega hiljaks (1. rada) ja jooksin liiga tõkke selga, sest ei usaldanud koera piisavalt (2. rada). Pärast võistlust saatsin koera põrgu, sest niigi oli palav.

Põrgulised

Punaste õhtute purpur

Treeningutes algas eelmisel nädalal suvevaheaeg.
Ees seisab veel mitteametlik laager Saaremaal.

Kontaktid? Kontaktid!

Pühapäevase A-Koera open radade eesmärgiks oli kontrollida koera kontakte võistlustingimustes. Pärast Veskimetsa võistlusi sai nõuks võetud trennis koera ALATI pärast IGA korrektset kontakti KOHESELT premeerida ja alles seejärel rada jätkata. Tahtsin näha, kas sellel strateegial on jumet (trennis jäädakse ju alati kui raudnael ilusasti paigale).

Kohtunikuks Svetlana Zolotnikova. Kavas oli hüpperada ja agilityrada. Rajad oli tegelikult lihtsad ja palju sai joosta. Ruudile selles mõttes sobilikud.

Hüpperajal tegin kahjuks vale arvestuse ja võtte. Tarkus, mis siit kaasa võtsin on see, et mitte üle mõelda, vaid asju talupoja mõistusega lahendada. Muus osas oli korras.

Agilityraja ehitamist jälgides tabas ming väikene pettumus: rajal on ainult A, ei poomi, ei kiike. Aga no see-eest sai A'd ületada kahle korral: alguses ja lõpus. Ei oska arvata, kas see oli minu eesmärki arvestades nüüd hea või halb, koerale üllatav või mitte, kuid tulemuseks olid korrektsed 2on2off kontaktid! Selle üle oli hea meel - jälle  edusamm edasi.  Ülejäänud raja läbimine jättis paaris kohas soovida, aga olgu see sedapuhku andestatav ilusate kontaktide pärast :)

Nugisekoer?

Varesejaht õunapuu otsas võistluseelsel hommikul

Off-season 2

Parafraseerides vanakooli itimeest: 

"Miks üks relv peab kerge olema? Mul ei ole vaja seda. Mul on vaja korralikku jahirelva, millega saab jahti pidada. Ühe rauaga saad ühte lasta. Kui üks tuksi läheb, võtad teise. Paned palge, teed jahi ära. Relval peab olema tugev tagasilöök, siis sa saad aru, et on jahiaeg, mitte niimoodi vaikselt: põks, põks, põks. 

Poolautomaat - see on üks p...de relv rohkem, kurat."

Viinamarjad on magusad

Juhuse tahtel avanes mul võimalus teisipäevases AG trennis jooksutada kahte russellit. 

Oi, kui mõnus on kiire koeraga kimada! Pure fun! Kõik keerutamised olid tihedad, kiired ja täpsed. Ja korduseid võid sooritada mustmiljon. Ei pea nahast välja pugema ja rajal pidevalt üliülevoolvalt koera kiitma või palli piiksutama. 

Tahaks endale ka sellist.

p.s. Kusti on lisaks kõigele muule nüüd ka SK kunn! Palju õnne, Kustas! Sa oled tõeline tegija!

Õhtupäike Lool

Lehmad rihma otsas

Põgeneme!

Off-season on harjutamiseks

Minu esimene kaarrada, minu esimene spordikapauk, minu esimene "seisev siga", minu esimene "jooksev siga". Kaevamispraktika toimub aiamaal.

Elu on lill! Ei, pall!

Ruts on libe nagu hüljes.
Ühest küljest.
Teisest küljest:
miks meil äkki Rutsiga
vaja hüljest võrrelda?!

Ruts on Ruts
ja hüljes hüljes.
Ühest ja ka teisest küljest.
          (Ott Arder/Maarja Land)

AG võistlused 25.-26.05.2013

A-Koera võistlused Tallinnas Veskimetsa Ratsakeskuses. Kohtnik Anne Tammiksalu.

25.05.2013

A2 agilityrajad. 2xDSQ. Esimesel rajal minu juhtimsvead (liigse kontrollimise tõttu mitte õigeaegsed käsud ja positsioonid). Teisel rajal kontaktid, aga ka minu juhtimisvead sarnased esimesel rajal tehtule.

Tulemused tulemusteks. See oli meil sel aastal esimene kord õues joosta ja esimene kord joosta pikemat rada pärast motivatsioonitrenne. Ei tea, kas viimastest on kasu olnud või mis, aga Ruudi jooksis seekord juba peaaegu, et omas tempos. Selles suhtes olen Ruudiga väga rahul!  Ja seetõttu võib võistlust igati kordaläinuks lugeda. Teda ei häirinud isegi need korduvad ekitamised slaalomisse sisenemisel. Oli nõus uuesti ja uuesti elementi sooritama ning jätkas ka rada normaalselt. Kontaktiprobleemide vastu ei näi muidugi rohtu olevat. Joppamise asi. A2 forever, aga mul pole selle vastu midagi :)

Rajad ise olid muidu väga kerged. Peaaegu nagu motivatsioonirajad :)

Mõlema päeva rajad:

Lapsed ja koerad ehk tähelepanekuid raja äärest:

Lapse koht

Koera koht

Metsaskäigule ja ujumisele järgnes õhtupoolikul veel TAKO üldkoosolek. Ei tea, kas homseks üldse AG looma jätkub. Väss.

Juhatuse süles sooja kohta otsimas

26.05.2013

Täna oli ilm pilves ja iga hetk seadis sajule. Temperatuuri mõttes aga sobilik koertele. 1. raja saime läbitud kuiva jalaga, aga enne teist rada tuli sahmakas vihma. Hea, et joostes otseselt ei sadanud.  

Kavas oli agility- ja hüpperada. Agilityrajal muutusteta ehk kontaktid. Hüpperada alustasime tempokalt, aga tunnelite läbimised millegipärast venisid kui teod. Kuigi raja keskmiseks ajaks määratud 3,8 oleks meile pidanud küll jõukohane olema, siis mitte veel seekord. Põhjuseid võib alati kuhjaga leida, aga eks eilne päev oli Ruudile oma märgi jätnud. Hüpperajalt siis ajaveaga teine koht. Rajad olid raskemad kui eile, aga siiski mõnusad.

Loomulikult vaatasime ära ka RV rajad. Järjekordne full time agilitynädalavahetus.

Kustas

Mis tahad?

Kahepäeva kokkuvõte. Tore, et koera motivatisoon ja tahe tundub taastumas olevat! Looma päris maha veel ei kanna. Kontaktide suhtes oleks vaja proovida mingit uut strateegiat. Samuti peaks enne võistlusrada konkreetselt enesele teadvustama, mida teha, kui koer kontaktil 2on2off ei tee või kontakti üle hüppab. Korrata või jätkata rada, aga mitte jääda keset rada selle üle lihtsalt imestama ja pead vangutama.

Kuna vanuse tõustes inimese häbitunne väheneb, siis ilmselt võib meid edaspidigi agilityplatsidelt leida. 

Russellite Kevadpäev 2013

Pühapäeval, 19. mail, toimus traditsiooniline EJRTÜ korraldatud russellite kevadpäev. Minu arvates on tegemist russellite aastasündmusega, millest ilmtingimata tuleb osa võtta. Lihtsalt superlahe on näha koos nii palju russelleid!

Seekord koguneti Tallinna külje all Kangru külas männimetsas.

Arvestades pühapäevast ilma, võiks seekordset üritust nimetada lausa russellite suvepäevaks, sest õhutemperatuur küündis 26-27 soojakraadini. Õues oli totaalne leitsak! Lisaks välisele kuumusele köeti koerad seespidiselt ülesse jänesejooksuga nagu tavapäraselt. Teist aastat järjest oli kavas populaarust koguv viinerivise ja esmakordselt ka mäkkejooks. Ruudil, kes oli jõudnud juba enne esimese võistluse algust pärast karvatuusti nägemist end vahtu ajada, õnnestus kõigil kolmel alal napsata isaste täiskasvanud koerte hulgas esikoht. Nüüd on, mida koerale ja endale selga panna. Samuti saab Royali fänn Ruudi ära proovida ka nende uudistoote JRT'le.

Rohkem statistikat ürituse kohta leiab EJRTÜ kodulehelt.

Siin väike läbilõige pühapäevastest tegemistest Ruudi ja Kusti silmade läbi.

"Maas, palava päeva käes maas. Ei au ega häbi, no mitte üks raas..."

Vaated

Ka koerte hulgas on erinevad vaated elule. Vaskpoolsed ja parempoolsed.
Ruudi,  Kusti ja Skipper pärast AG trenni põllu peal hängimas ja kivi peal chillimas.